“Tahtsin aidata ja õpetada teisi, et teha sama ilusaid asju oma ellu. See oli äratundmine, et olen õiges kohas ja teen õiget asja.”
Ilu loomine ja teistele selle edasi andmine on olnud Tallinna Nõmme Huvikooli kunsti- ja käsitööringi õpetaja Maret Rummo meeles ja südames juba lapseeast peale. Kuidas selline kunstipisik kunagi tüdruku südamesse istutatud sai, kuidas see edasi kasvas ja praegu Nõmme Huvikoolis südameid rõõmustab, saame lugeda järgnevast persooniloost.
Maret, räägi palun, milline oli sinu lapsepõlv?
Minul on olnud kaks kodu: kasvasin ülesse Tallinnas Mustamäel, aga mu süda kuulus juba väikesena maale. Elu Mustamäel möödus mu õmblejast ema töölaua kõrval enda pisikesi toimetamisi tehes. Nii valmisid ema riidejuppidest nukuriided, kingakarpidest nukumajad ja kõik leiutised, mis mu väiksesse pähe tulid, said teostatud. Kohe, kui ilmad läksid veidike soojemaks, tahtsin aga minna vanaema ja vanaisa juurde maale, Puurmanisse. Nii veetsingi kõik oma suved ja vabad hetked maal nende juures koos kasside, koerte, lehmade, lammaste, hobuste ja jänestega. Ootasin maale minekut alati pikisilmi. Kui ei saanud esimesel koolivaheaja päeval maale minna, oli tunne, et suvest on üks päev raisku läinud. Minu vanaema ja vanaisa olidki mu parimad sõbrad ja ka nendele valmistas alati minu tulek väga suurt rõõmu. Vanaisa kutsus mind oma suureks sõbraks ja võttis mind kaasa oma igapäevategevuste juurde. Nii õpetasid nad mulle kõiki töid: sai heina tehtud, käidud marjul ja teha kõiki võimalikke talutöid. Vanaemalt sain käsitööpisiku, kui nägin teda õhtuti kangastelgedel kaltsuvaipa kudumas või linikutele ja kardinatele servasid heegeldamas. Mäletan selgelt, kuidas vanaemal käisid külas naabrinaised ning jagasime kõik omavahel heelgeldamis- ja kudumismustreid. Elu maal oli mu jaoks muinasjutt ja olin seal väga hoitud. Väike Maret armastas loodust ja loomi, kunsti ja meisterdamist.
Linnas olles aga armastasin ma kõige rohkem käia lasteaias, kuhu tahtsin ka laupäeval ja pühapäeval minna. Kuna olin peres ainuke laps, siis seal ootasid mind iga päev sõbrad ja toredad mängud.
Kas kooliajal said sa oma käsitööpisikut edasi arendada?
Siiani on meeles mu lasteaia õpetaja Sirje, kellel oli alati võime märgata kõigi laste eripärasid ja tema soovitas mu emal panna mind edasi ka kunsti õppima. Nii algaski mu käsitöö ja kunstiringide seiklused. Kunst sai aga veel südamelähedasemaks, kui neljandas klassis tuli meile uus super tore käsitööõpetaja. Tema tundides olin justkui nõiutud: kõik oli nii põnev ja huvitav. Ta õpetas meile kuidas ilu luua ja ma olin nakatatud käsitööga. Vardad ja heegelkonksud olid mul kaasas kõigis tundides, kus salaja laua all toimetasin. Jäin ka teistele õpetajatele vahele, kuid mu käed tahtsid kogu aeg midagi ilusat teha. Neljanda klassi lõpuks oli mul sisetunne, et minust peab saama käsitööõpetaja. Tahtsin aidata ja õpetada teisi, et teha sama ilusaid asju oma ellu. See oli äratundmine, et olen õiges kohas ja teen õiget asja.
See viis mind ka edasi õppima Kopli Kunstikooli, et süvenenumalt tegeleda loominguga. See oli väga tore aeg ja õppisin väga palju. Õppisin juurde nii portselanimaali kui keraamikat.
Kas sinu töökohavalik oli seotud ka kunstiga?
Peale gümnaasiumit sai valitud dekoraator-kujundaja õpingud. See oli väga põnev aeg ning mu lõputööst kasvas välja mu esimene töökoht kaupluses “Mood“. Minu kätes olid poeketi kõigi viie kaupluse interjöörid ja vaateaknad, mis said kõik igakuiselt kujundatud. Tollases nõukogudeaegses ühiskonnas oli see väga huvitav töökoht. Lisaks sellele käisin mitmeid aastaid lillekoolis koolitusel, kus oli väga põnev mängida päris taimedega.
Kuidas sattusid Nõmme Huvikooli?
Järgmine suur etapp mu elus tuli aga mu poja ja tütre sünniga. Ma nautisin seda aega väga ja tahtsin muuta nende igapäevaelu üheks suureks mänguks ja seikluseks. Tegime kõike koos: küpsetasime, joonistasime, koristasime, maalisime ja mängisime. Viies oma lapsi erinevatesse tundidesse ja ringidesse tundsin, et mu kutsumus on ka ise õpetada. Nii hakkasin kodus tegema oma lastele ja nende sõpradele õhtuti käsitöötunde. Üks hetk aga ei mahtunud lapsed enam koju ära ning see tõigi mu teele Nõmme Noortemaja. Julge küsijana läksin tolleaegsesse Nõmme Noortemaja hoonesse Mai tänav 23 ning uurisin, et ega nad ei otsi uusi õpetajaid. Tundub, et olin täpselt õigel ajal õiges kohas: õpetajakoht oli olemas ning tutvusin Olviga, kellest sai minu suur eeskuju ja sõber töö juures. Nii võttis õpetaja amet mind väga hästi vastu. Esimeses grupis oli mu enda tütar koos oma sõpradega, nemad armastasid ringis käimist ja mina nende õpetamist. Nii alustasin käsitöötunde, mida olen praeguseks andnud juba 20. aastat.
Mis paneb sinu silmad särama seda tööd tehes?
Olen sellel teekonnal näinud nii palju noori ja lapsi, kes nüüd on sirgunud juba täiskasvanuteks. Aastate jooksul on paljud endised õpilased valinud oma tulevase eriala kunsti ja käsitöö valdkonnas. See on olnud tohutu motivatsioon ja tunnustus tehtud tööle. On olnud rõõm näha õpilasi, kes on käinud kümneid aastaid. Tore on näha laste siirast rõõmu oma tehtud töödest ja valmistamise protsessist. Õpin lastelt tohutult palju: nende siirus, avatus ja rõõm inspireerivad mind ning leian, et igas inimeses võiks alles jääda lapsemeelsus, mis meie elu kannaks.
Mida soovid oma tundides lastele edasi anda?
Oma töös olen seadnud eesmärgiks õpilaste kunstilise ja käelise eneseväljenduse arendamise, õpetades neile erinevaid kunsti- ja käsitööliike. Püüan pakkuda neile võimalikult palju erinevaid ja mitmekülgseid tehnikaid tööde teostamisel, sest arvan, et see, kui lapsel on alati käsil midagi uut ja põnevat, siis see on üks tegur, mis kujundab nende isikupära, arendab fantaasiamaailma, rikastab ilumeelt ning õpetab väärtustama oma kätega loodut. Tore on töö valmides näha nende rahulolu oma tehtust ja sära silmades ning avastamisrõõmu. Tööde käigus pakuvad nad omapoolseid lahendusi nii idee teostamisel kui ka materjalide valikul.
Läbitud teemade lõpetuseks korraldame õpilastöödest väljapaneku, arutame lastega üksteise tööde ja lahenduste üle – see arendab nendevahelist loomingulist suhtlemist ning on inspiratsiooniks noorematele.
Minu ringides käivad erineva vanusega õpilased – eelkoolist lõpuklassideni. Olenemata vanuselisest erinevusest on meil kujunenud hea loominguline aura. Nooremad saavad sageli inspiratsiooni vanematelt õpilastelt ning vanemad lapsed on meelsasti nõus aitama nooremaid keerulisemate tööprotsesside teostamisel. Selle tõestuseks minule, et lastele ei ole muutunud ringitöö igavaks ja ühekülgseks, on see, et paljud õpilased jätkavad järgmisest aastast ikka uuesti ja uuesti kunsti- ja käsitööringis. Kõige pikemalt on olnud ringis õpilane üheksa aastat ning hiljem jätkas ta oma õpinguid samas valdkonnas. Seda ma peangi oma töös kõige tähtsamaks ning see annab innustust ja rahulolutunde.
Olen püüdnud ka lastega võimalikult tihti külastada erinevaid näitusi, seletada näituse olemust ja seejärel lastega teemaga seonduvalt joonistada või meisterdada.
Samuti viibime võimalusel ka looduses märkamaks looduse ilu koos aastaaegade vaheldumisega ning hiljem valmistame aastaaegade temaatikaga seonduvad töid (näiteks kuivseaded, lehetrükk, ikebana jne). Samuti soovin süvendada laste sidet looduse ja kunstiga.
Oma töödes-tegemistes kajastame ka kindlasti rahvapärimusi, kasutame nii kadri- ja mardipäeva temaatikat, vastlapäeva ning lihavõttepühasid. Tavaliselt on lapsed eriti innukad valmistama jõulukinke oma vanematele ja sõpradele, siis sarnaneb meie tööruum väikese päkapikutöötoana. Meil on võimalik sukelduda põnevasse keraamika maailma, sulatada klaasi – teha ehteid ja vitraaže. Meil on olemas nii keraamika- kui ka klaasisulatusahi. Maalida paberile, puidule, klaasile kuhu iganes meid fantaasia kannab. Luua läbi taaskasutuse kunsti, õppida põnevat salvrätitehnikat, viltida ja palju põnevaid tegemisi. Tähtpäevadeks meisterdame vahel ka magusat üllatust. Põnev maailm on meil siin kunsti- ja käsitööringis.
Viimastel aastatel olen viinud läbi individuaal kunstitunde ka HEV lastega. Nende fantaasia väljendub väga isikupärastes töödes, mis on tihti ka endale uute lahenduste ja inspiratsiooni allikaks. Õppeaasta lõpetame tavaliselt Nõmme Huvikooli linnalaagriga. Olen tõesti saanud teha tööd enda kutsumuse järgi!
Milliseid tegemisi ja hobisid peale kunstivaldkonna veel Sinu ellu mahub?
Olen alati tähtsaks pidanud ka enda arendamist. Kui lapsena võlus mind käsitöömaailm, siis alles hilisemas eas avastasin enda jaoks spordi ja liik
umise. Nüüdseks saab juba 15. aastat vesiaeroobika trenne ning sellest on välja kasvanud suur armastus ujumise vastu, mis on mind viinud tänaseks talisupluseni. Pea 3 aastat käin igapäevaselt ujumas: sadagu rahet, lund või olgu 30 kraadi palavust, tõmbab vesi mind iga kord enda poole. Lisaks ujumisele armastan tohutult looduses liikumist. Ammutan inspiratsiooni päikestest, esimesetest jääkristallidest, tuulest. Viimane tohutu elamus oli Austria Alpides matkamine, kus tundsin, et hing jääb võimsast loodusest lihtsalt kinni.
Käin väga palju jalutamas ja jooksmas ning sellega olen sidunud ka oma kolmanda hobi, milleks on pildistamine. Kõige põnevam on mu jaoks jälgida looduse pisikesi muutuseid, mis iga kord on nii inspireerivad ja imelised. Loodus ja fotograafia on minu jaoks kunst ja hingele pai. Unistan aina rohkem reisimisest, näha maailma ja loodust, mis on nii tohutult võimas ja kirju.
Mis Sulle Sinu elus jõudu annab?
Olen oma elu teadlikult sidunud laste ja inimestega, sest minu jaoks on väga põnev psühholoogia ja kõik, mis meie tunnete ja emotsioonidega seotud on. Inimestevahelised head suhted on mulle kõige olulisemad. Saan jõudu positiivsetest, heatahtlikutest ja suure südamega inimestest. Kui on kõigil hea, on imeline tunne. Panustan ka oma töös 100% õpilastele, et kõik lapsed oleksid mõistetud ja hoitud ning tunnis oleks hea ja soe atmosfäär. Väga põnevad on olnud ka viimased aastad, kui meil on olnud erinevad koolitused muusikateraapiast erivajadustega lastega toime tulemiseni. Minu jaoks on kõige tähtsam mõista, mida lapsed tunnevad ja kuidas nendega suhestuda.
Minu elus ongi kõige tähtsamad inimesed: mu kallis pere, suurepärased õpilased, sõbrad ja kolleegid, kes mu eluteega on ristunud. Leian, et kõige tähtsam on elus sõbralikkus, tasakaal, headus ja armastus.