„Kuhu nad kõik jälle kadusid?“ uuris Porgand, kui lapsed loodusringist koju olid läinud.
„Tõesti ei tea,“ vastas Välk rahulikult oma terraariuminaabrile, keris end pesa nurka mõnusasti rulli ning nägi nüüd välja nagu suur ja läikiv kaneelisai.
Temagi oli tähele pannud, et lapsed tulid hulgakesi ja läksid samuti kõik korraga, nagu käiksid lapsed korrapäraselt lainetena üle loodusmaja.
Porgand ja Välk olid loodusmaja maod. Lastele nad meeldisid väga ja ega neil endilgi laste vastu midagi polnud. Lapsed tõstsid neid terraariumist välja ja nad said soojal inimesenahal mõnusasti oleskleda. Vahepeal sai avastada riietel põnevaid avausi, kust sisse pugeda. Näiteks mõni tasku või varrukas, kapuuts või koolikott. Isegi patsi või krunni vahele oli end tore mässida.
Nüüd oli jällegi see hetk päevas, kui maod tagasi kodupuuri pandi ja lapsed majast lahkusid. Maod olid selle korrapärase tulemise ja minemisega harjunud. Nii harjunud, et nad isegi ei mõelnud, miks see nii on. See lihtsalt oli nii ja kõik.
Täna oli Porgand taaskord eriliselt uudishimulik. Selle oli ta välja mõelnud, miks tal selline nimi on. Ta nimelt nägi väga porgandi moodi välja. Mitte, et tal oleks rohelised juuksed nagu porgandil, vaid ta oli porgandiga ühte värvi. Ka Välgul oli midagi oma nimele omast. Ei, ta polnud siksakiline ja pimestav. Muidu tumepruun sarvsoomustega kaetud nahk helkles ootamatult kaunilt valguse ja eriti päikese käes.
„Ma lähen uurin!“ pani Porgand nüüd ette.
Kui Välgul oleksid õlad, oleks ta neid ilmselt kehitanud. „Nojah, siis…“
Õpetaja oli terraariumiuksed pahaaimamatult lahti jätnud, et madudele uus vannitäis vett panna. Ei kippunud maod harilikult oma mugavast pesast kuhugi. Täna oli aga teistsugune päev, Porgand kasutas juhust ning liugles vaikselt aga kindlalt põrandale. Põrand oli jahe, üldse mitte nii meeldiv kui pesas. Porgand ronis kiirelt kõrgema kapi taha sooja. Nüüd oli tal aga meelest läinud, kuhu ta õigupoolest teel oli. Õpetaja oli veevanniga tagasi tulnud ja märkas Porgandi puudumist. Ta otsis nii kappide kui laudade alt, toolide ja riiulite vahelt, kuid Porgandit ei leidnud.
„Hmm…“ võttis õpetaja oma otsingud kokku. Käis veel igaks juhuks teisel korrusel ja kontrollis üle kõik aknad, et need ikka kindlasti suletud oleks. Ta teadis, et Porgandiga ei juhtu midagi ja küll ta omale sobival hetkel välja ilmub. Küll võis aga vabalt ringi uitav madu ehmatada koristajat või teises ruumis elavaid hiiri ja hamstreid. Nii sulges õpetaja hoolega kõik uksed, et Porgand ühes kindlas ruumis püsiks, kus iganes ta praegu end siis peitis. Porgand püüdis aga endiselt meenutada, kuhu ta nüüd minema hakkaski.
„Ahjaa!“ sisistas ta siis, kui õpetajagi oli tuled kustutanud ja koju läinud. Talle meenus, et oli püüdnud välja uurida, kuhu kõik lapsed järsku kadusid. Kuid uks oli kindlalt suletud ja Porgand ei pääsenud kuhugi. Punane terraariumi valgus ahvatles teda pessa tagasi ronima, kuid ka see uks oli kinni. Nii võttis Porgand nõuks oodata lapsi oma terraariumi lähedal. Ja see oli tal väärt mõte, sest oma pesa juurest õpetaja Porgandi järgmisel päeval leidiski.
„Leidsid siis?“ uuris Välk nüüd reisisellilt.
„Mida?“ ei saanud poolenisti tukkuv Porgand kohe aru.
„Lapsed. Sa läksid neid otsima.“
„Läksin või? Ah, läksin tõesti,“ nõustus Porgand. „No küll nad tulevad,“ ütles ta siis ning keris end siis mõnusasti sooja lambi alla magama.
