See lugu sai kirjutatud sarvikkonna vaatenurgast. Õigemini õpetaja vaatenurgast sarvikkonna vaatenurgale.
Sarvikkonn elab loodusmajas terraariumis. Oma energia ja naha alla kogutud vee hoidmiseks kükitab konn kookoslaastude ja samblamütsi all ja liigse liigutamisega vaeva ei näe. Naha alla kogutud vesi teeb sarvikkonna mõnusalt pehmeks ja töntsakaks. Kuid kui sarvikkonna ehmatada või kui ta tunneb sundi põgeneda, siis peab ta tagavaraks kogutud veest loobuma, et selle raskus kiiret liikumist ei takistaks. Loodusmajas tuleb seda ikka ette, kui terraariumist välja võetud konn oma vee välja laseb. See on puhas vesi, mitte midagi piinlikku.
***
Sarvikkonn istus loodusmajas sügaval oma kookospähkli laastude vahel ja tema mõtted uitasid mööda keerulisi kolme käänakut söögi, vee ja ellujäämise vahel. Viimasega tal probleemi polnud, sest niipalju, kui tema mäletas ja ta mäletas vähemalt eilseni, polnud keegi tema ära söömiseks soovi avaldanud. Söögi ja veega polnud ka muret, mis ei tähenda, et nendest vahepeal mõelda ei võiks.
Kuid siis läks tema terraariumi ümber saginaks. Konn oli, nagu tavaliselt, peitu pugenud kõige sügavamasse soppi ilma peal – terraariumi põhja. Seal oli tal mõnus ja soe ja ta oli pealaest jalatallani kaetud mõnusa niiske kookoselaastu puruga. Väljastpoolt terraariumi vaadates tundus, et kedagi pole kodus, sest sarvikkonn oli laisk ja ei viitsinud end eriti liigutada. Ainult siis, kui süüa sai või kui oli vaja veevarude täiendamiseks vannis kümmelda, muu oli sarvikkonnale asjatu energiakulu.
Praegu polnud tal kumbagi vaja teha. Ainus, mida teha oli vaja, oli mõelda omi keerulisi konnamõtteid.
Siis aga tundis konn, et keegi tõmbab tal õrnalt sõrmega üle turja. Kõvemini surus ta end soojendava elektrijuhtme vastu, mis oli paigutatud terraariumi alla ja mis mõnusasti tema kõhtu soojendas. Aga kookoselaastu puru kraabiti tal seljast maha ja tema keha hakkas jahtuma. Konn on ju ometi kõigusoojane loom. Nii võib ju vesi naha all ära jahtuda ja kuidas ta saab siis mõtlemise kõrvale sooja teed juua, nagu ta oli plaaninud. Vesi oli konnal alati kaasas, ta hoidis seda oma külgedel naha all. Nüüd suruti tema kõhu alla käsi ja ta tõsteti terraariumist välja.
„Oo, kui palju imelikke suuri konni!“ imestas sarvikkonn, nähes klassitäit lapsi laua ümber istumas.
Lapsed ajasid teda nähes silmad suureks, sest keegi neist polnud varem näinud konna, kellel on silmade küljes sarved. Laste suud läksid ümmarguseks, nagu tahaksid nad sarvikkonna ära süüa. Konn kartis väga. Ta kükitas keset külma lauda ja nägi välja nagu paks ja pehme sarvedega pannkook. Nahaalune vesi tegi ta väga pehmeks ja kohevaks, kuid täis paagid tegid ta ka raskeks ja kohmakaks. Nüüd, raskusest vastu külma lauda litsutuna, oli vesi ära jahtunud ja konn lasi selle lihtsalt välja. Lapsed kilkasid ümber laua ja arvasid, et sarvikkonn pissis. Konn oli nüüd väga solvunud, ega siis iga vesi, mis kehast välja tuleb, pole piss. Aga võib-olla inimeselastel on? Küll need lapsed on ikka imelikud, pidi konn tunnistama, sarvi neil ka pole. Ta pööras oma silmi vasakule ja paremale, et kõik tema sarvi ikka korralikult näeksid ja hirmust põgeneks. Kuid läks hoopis vastupidi, lapsenäod ründasid konna nii vasakult kui paremalt. Konn tegi ehmatusest väikese hüppe ja lapsed põrkasid kiljudes eemale.
„Ahaa,“ rõõmustas nüüd konn, „ikkagi kardavad minu hiiglaslikke sarvi.“
Ta ei tulnud selle pealegi, et lapsed ehmusid hoopis sellest, et konn end nii kiiresti liigutas.
Mõne aja päras istus sarvikkonn jälle oma terraariumi põhjas, jõi kookoselõhnalist sooja samblateed ja mõnules. Ta oli väga rahul, et oli terve klassitäie lapsi ja mõned õpetajad minema ehmatanud. Vähemalt nii ta arvas, sest rohkem neid sel päeval enam näha polnud. Igaks juhuks jälgis ta pingsalt ümbrust, aga liigutada ennast ei viitsinud. Niisiis pingutas ta silmi, et paremini näha, nii et sarved silmadel pikemad tundusid – nüüd olid need lausa kaks millimeetrit pikad. Ja mõtles oma keerulisi konnamõtteid.
