Illustratsioonid on teinud Tallinna Nõmme Põhikooli 1A klassi õpilased, õpetaja Andra Puuseppa juhendamisel.
Loodusmajas oli taaskord alanud uus päev. Ilm oli talviselt karge ja aeg-ajalt liugles üksikutest pilvedest maa poole mõni lumehelves. Valged hanged sillerdasid päikese käes ning kuusel hüplev orav pudistas neile okstele sadanud pehmest lumetekist kübemeid juurde.
Eelmisel kevadel ilmavalgust näinud küülikutüdruk Suvemesilane ringutas mõnusalt ja jäi siis oma suures õuepuuris jahmunult ümbrust uurima.
„Ema, ema, ärka üles,“ koputas Suvemesilane emale tagumise käpaga vastu selga. „Ema, ärka, öösel on kõvasti kommi sadanud. Kas võin, kas võin, ema, mitu kommi ma võin ära süüa?“
Suvemesilane oli nüüd täiesti ärkvel ja keksis kommimägedest üles ja alla, kaevus kuhjade sisse ja puges siis teisest kohast jälle välja.
Mesi ajas end tasapisi kõigile neljale käpale püsti ja raputas siis oma talvist paksu karvakasukat, nii et tutte lendas. Tõusis siis kahele tagumisele käpale ja venitas end nii pikaks kui sai, et kommimägedest üle näha. Seal paistsidki tütrekese ilusad pikad pruunid kõrvad.
„Kust sa nii palju kommi said?“ uuris ta siis.
„Need olid siin, kui ärkasin!“
Suvemesilane nuusutas nüüd komme siit ja sealt. Ei tahtnud ta tegelikult neid süüa. Need nägid lihtsalt väga ilusad välja.
Järsku hakkas üks kommikuhi liikuma ning Suvemesilane hüppas hirmunult ema selja taha peitu, nii et ainult kõrvad paistma jäid.
„Tervist!“ lausus väike päkapikk, kes kommikuhilast välja ukerdas. Ning jäi siis üksisilmi Mesile otsa vaatama. „Olen mina igasugu veidrusi näinud, aga nelja kõrvaga küülikut näen küll esimest korda!“
„Kas tahtsid meile kommi tuua? Me ju ei söö kommi!“ tuli nüüd Suvemesilane oma peidukohast välja.
„Tervist!“ sõnas Mesi viisakalt. „Porgandist ja lehtsalatist oleks tõesti piisanud!“
„Oh,“ potsatas nüüd pisike päkapikk õnnetult oma kommilaadungile istuma. „Salatit ja porgandit on ka, aga need on selle kuhja all! Nii teie salatid, kui teiste loomade omad.“
Päkapikk tiris oma saapad kordamööda jalast ja raputas neist heinapuru välja.
„Juhtus nii, et mul sai nähtamatuse pulber otsa!“
„Misasi sai otsa?“ küsisid küülikud kui ühest suust.
„ Nähtamatuse pulber,“ laiutas päkapikk käsi ja ei saanud aru, mis küülikutele arusaamatuks jäi.
„No see on selline pulber, mis teeb nähtamatuks,“ pööritas päkapikk silmi, „nimigi ju ütleb: nähtamatuse pulber. Tavaline asi, aga otsa sai.“
Küülikud ei saanud midagi aru. Nad polnud kunagi pulbrit söönud ega nähtamatud olnud.
„Seda ei söödagi, seda raputatakse pähe. Mütsi alla. See teeb mind ennast nähtamatuks ja kommid ka.“
Päkapikk võttis nüüd demonstratiivselt mütsi peast, keeras tagurpidi ja raputas.
„Tühi, noh!“ Ja luristas siis õnnetult nina. „Nüüd on lapsed kommist ilma ja mina saan jõuluvana käest riielda!“
„Kas siis jõuluvana riidleb?“
„Ei, noh… mitte niimoodi kurjasti, aga ta on pettunud. Jõulukuul ei tohi keegi pettunud olla. Kindlasti mitte jõuluvana. Ja isegi mina mitte.“
Päkapikk lasi nüüd šokolaadibatoonil liugu ja potsatas küülikute ette maha.
„Te peate mind aitama!“ ajas väike päkapikk nüüd käed puusa. „Aidake ruttu mõelda, kust ma tänaseks nähtamatuse pulbrit juurde saan, et ruttu sussidesse ja pesadesse maiustused laiali viia.
„Millest see pulber koosneb?“
„Mis mõttes millest? Millest iganes, tähtis on uskuda, et see pulber teeb nähtamatuks.“
Küülikud pakkusid nüüd heinapuru, aga see oli päkapikule liiga suur. Ka läbinäritud heinapuru oli liiga suur. Siis pakkusid küülikud saepuru, aga see pani päkapiku aevastama. Pabulaid ei hakanud küülikud pakkuma, sest see ei tundunud viisakas ja pabulatega kaetud päkapikk muutub mitte nähtavaks, vaid vastupidi väga nähtavaks. Sest isegi, kui väga-väga uskuda, siis osa päkapikust jääks siiski oma nähtamatuses kõhklevale seisukohale, kui mütsialune pabulaid täis laduda. Rohkem ei hakanud puuris midagi silma, mida pähe raputada võiks.
Kõrvalpuuri kanad vaatasid läbi võrede kogu seda etendust pealt.
„Kaaaa…“ venitas nüüd esimene. „Kaa-kaa… isegi, kui sa oled nähtamatu, kuidas sa kogu selle laadungiga siit minema kavatsed saada?“
Küülikud vaatasid tõtt, sellele nad polnud mõelnud.
„Kui mina olen nähtamatu, on ka kommid nähtamatud. Nähtamatud asjad ei kaalu midagi,“ pööritas päkapikk silmi. „Ja ükski sein pole takistus,“ ennetas ta järgmist küsimust.
„Meil on siin teri,“ kaagutas nüüd kana. „Ja mulda, kaa!“
„Kaa-kaa,“ noogutasid teised kanad pead. „Ja mõned munad kaa!“
„Munad!“ kiljatas päkapikk nüüd rõõmsalt.
„Paned munad mütsi sisse? Sellega peaksid ettevaatlik olema,“ sõnas Mesi hoolitsevalt.
„Ei, mul on munakoori vaja!“
Päkapikk lidus nüüd ühe puuri seina juurest teise juurde ja pomises omaette.
„Kas ma võin mõned munad võtta?“ pöördus ta siis viisakalt kanade poole. „Ja need ära lõhkuda?“
Kanadele mõte enda munade lõhkumisest ei meeldinud. Küll aga meeldis see mõte kanade puuri all elavatele rottidele.
„Me tuleme appi, kui võime sisu ära süüa!“
„Nii on parem, siis ei lähe midagi raisku,“ leidsid kanad.
Rotid veeretasid kohe mõned munad pesast välja ja maiustasid sisuga. Siis peenestasid oma teravate hammastega munakoored nii peeneks, kui vähegi said ja pudistasid selle päkapikule mütsi sisse. Päkapikk hakkas järjest rohkem läbi paistma ja kommihunnik niisamuti. Lõpuks nägid loomad, kuidas suur vari puurist lahkus ja siis polnud enam ka varju näha.
„Aitäh teile!“ kostis kusagilt päkapiku hääl. „Ma tulen homme jälle!“
Ja nende puuridesse ilmusid salat, porgand, teravili, veel salatit ja natuke kaalikat. Rotid said igaüks ühe sätendava paberiga šokolaadikommi. Samal ajal kerkisid majas sees puuripõhjadest värsked üllatused loodusmaja loomadele ja potsatasid kommid ümbruskonna laste akendele pandud sussidesse.
„Ilusat jõuluaega!“ lausus pisike päkapikk tasakesi iga akna juures.
