Jätkame inspireerivate intervjuudega ning saame tuttavamaks meie värskete magistritega.
Eelmisel korral oli sõna käsitöö ja kodunduse, õmblusringide ja eelkooli õpetaja Meta Tulyakoval, täna jagab oma mõtteid ja kogemusi magistriteekonnalt klaveriõpetaja Emil Raja.
Millise eriala lõpetasid ja mis oli sinu magistritöö teema?
Õppisin Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias interpretatsioonipedagoogika klaveri erialal.
Pedagoogilise lõputöö teemaks oli “Õpilase arengutee planeerimisest ja järgimisest ning repertuaarivaliku põhimõtetest klaveri vabaõppes”.
Teema valik lähtus minu isiklikust õpetamiskogemusest Tallinna Nõmme Huvikoolis ning soovist areneda õpetajana just vabaõppe kontekstis, kus õpetaja roll on eriti mitmekülgne – ta peab üheaegselt õpetama nii pillimängu kui ka noodilugemist ning vahendama muusikateoreetilisi teadmisi. Erinevalt muusikakoolidest ei ole vabaõppes lisaaineid – solfedžo ja muusikalugu – kõik teadmised tuleb omandada pillitunni raames.
Lõputööga seoses intervjueerisin Tallinna klaveriõpetajaid, kelle jagatud kogemused ja mõtted olid väga inspireerivad ning andsid mulle väärtuslikke ideid ja uusi vaatenurki õpetajatöösse.
Lisaks pedagoogilisele lõputööle tuli sooritada ka mahuka kavaga klaverieksam ja läbi viia avatud tund klaveriõpilasega ning teha ettekanne ühe teose õpetamise metoodikast.
Kuidas on magistriõpingud rikastanud sinu õpetajatööd Nõmme huvikoolis? Kas oled omandanud mõne uue lähenemise või metoodika, mida tundides kasutada?
Magistriõpingute käigus sain ülevaate rikkalikust pedagoogilisest repertuaarist, mis võimaldab mul edaspidi pakkuda õpilastele stiililiselt mitmekesisemat, arengutasemele vastavat ja pedagoogiliselt eesmärgipärasemat repertuaari.
Riine Pajusaare pedagoogilise loovuse aines omandasin mitmeid improvisatsioonimänge ja -harjutusi, mida olen juba ka edukalt Nõmme huvikooli õpilastega praktikas katsetanud.
Kasvatusteaduse ained, mis omandasime Tallinna Ülikoolis, on aidanud mul kujuneda teadlikumaks ja mitmekülgsemaks õpetajaks. Õpingute käigus käsitlesime teemasid nagu õpetaja isikuomadused, suhtlemisoskused, juhtimiskäitumine ja kutse-eetika, aga ka õpilase arengu toetamine, kaasav haridus, hariduslikud erivajadused ning didaktika ajalugu. Samuti saime ülevaate õpetajatööd reguleerivatest seadustest ja dokumentidest.
Millised olid õpingute ajal suurimad väljakutsed?
Suurim väljakutse oli Tallinna Ülikooli üldpedagoogiline aastane programm, mis oli mahukas ja nõudis palju aega ning energiat kodutöödele.
Samuti oli suur koormus lõputöö projektiga, mis nõudis märkimisväärset ajapanust. Selle tõttu jäi kahjuks klaverimäng mõningatel perioodidel pigem tahaplaanile.
Oli keeruline kõike nii planeerida, et ei kannataks ükski osa – ei üldpedagoogiline õpe, lõputöö ega erialane pillimäng
Kas sul on mõni nipp, kuidas hoida enda (ja õpilaste) õpimotivatsiooni?
Mis puutub pilliõppesse huvikoolis, siis õpilase motivatsiooni tõstavad kindlasti võimalus valida endale meelepäraseid lugusid või lisada kavasse mõni tema soovilugu ning samuti esinemisvõimaluse pakkumine — et oleks väljund, mille nimel pingutada.
Üldjuhul meeldib õpilastele ka väga improviseerimine, kus õpilane saab vabalt ennast muusikaliselt väljendada.
Samuti on motiveeriv õpilastele koostöö oma eakaaslastega — näiteks ansamblis mängimine.
Kui õpilane on motiveeritud, kasvab sellest loomulikult ka õpetaja motivatsioon.
Kõige suurem motivaator nii õpilasele kui ka õpetajale on siiski muusika ise – kui muusika pakub rõõmu ja inspireerib, kandub see motivatsioon üle ka kogu õppeprotsessi.
Jaga mõnd eredamat hetke oma magistriõpingute perioodist?
Pean taas esile tõstma Tallinna Ülikooli – kuigi varem mainisin seda kui suurt väljakutset, oli see samas ka äärmiselt rikastav ja silmaringi avardav kogemus professionaalses mõttes. Kuna loengutes olime koos üldhariduskooli muusika- ja kunstiõpetajatega, lähtus õpe eelkõige klassiõpetaja vaatenurgast. Kindlasti olid meeldejäävad hetked ka rühmatöödest, kus sai teiste õpetajatega ideid ja kogemusi vahetada. Klaverimängu puhul oled tihti omaette, kuid rühmatööd tehes avardub maailmapilt.
Mis sulle õpetajatöös kõige rohkem meeldib?
Õpetajatöös meeldib väga pilliõppega seotud probleemide lahendamine ja rõõmustan südamest, kui õpilane esineb kontserdil hästi ja lugu õnnestub, või kui õpilane tuleb tundi iseseisvalt ja oma initsiatiivist uue teadmise või oskusega — see näitab, et tehtud töö on tõeliselt vilja kandnud.
Eriti meeldib õpetajatöös see, et õpetades teisi õpid ise ka väga palju, kuna õpilasega töötades tuleb teemale läheneda mitmekülgselt ja osata seda erinevatest vaatenurkadest selgitada, mis aitab ka mul endal asju paremini mõista.
Parim nõuanne, mille olete kunagi saanud õppimise või õpetamise kohta?
Meenub üks vestlus oma klaveriõpetajaga peale ühte esinemist ja sellest, et ma ei olnud tulemusega rahul. Olin palju pingutanud ja soovisin kogeda tunnet, et kõik tuleb välja täpselt nii, nagu olin plaaninud. Õpetaja vastas, et keegi ei ole kunagi 100% rahul iseendaga – arenguga tulevad uued ja veelgi kõrgemad ootused ning standardid. See, et täielikku täiuslikkust ei saagi kunagi saavutada, võib esialgu olla pettumus, kuid oluline on õppida endaga rahu tegema – elu on pidev õppimine ja arenguprotsess.
Minu kui õpetaja jaoks on olulisim suunata õpilane tulevikus iseseisvalt toime tulema – nii, et ta ühel hetkel enam õpetajat ei vajaks, vaid oleks autonoomne ja oma õppimise peremees. Olen püüdnud ka oma töös sellist lähenemist rakendada, julgustades õpilast ise probleeme lahendama, mitte pakkudes kohe valmis vastuseid. Pillimäng nõuab palju iseseisvat ja järjepidevat harjutamist väljaspool tunde, mistõttu on just iseseisva töö ja probleemide lahendamise oskused äärmiselt olulised — nii muusikalises arengus kui ka laiemalt tulevase elu ettevalmistuses.