“Iseenda näitel olen mõistnud kui suur mõju on noorele keskkonnal ja toetaval juhendajal.”
Võib vist öelda, et peaaegu iga laps on unistanud oma koerast. Mõnel on see unistus täitunud, mõnel mitte. Nõmme Huvikoolis tegutseb koerasõprade ring, kuhu saab tulla iga laps, kes on koerasõber. Olgu tal siis oma koer või mitte! Seda toredat ringi veab meie noor õpetaja Sandra Gaškov. Teeme temaga tutvust!
Sandra, kust sa pärit oled?
Minu lapsepõlv möödus Nõmme mändide all ringi joostes. Eredalt on meeles lumerohked talved, mis olid sisustatud kuulsatel Nõmme kelgumägedel kelgutades. Suviti olin aga Pärnumaal vanavanemate juures, kus sai kõvasti ujutud, metsade vahel mütatud ja kõike muud tehtud, mida ühel lõputul suvel laps maal ikka teeb. Lapsepõlvekodus olid meil alati olnud loomad – kassid, küülikud, rott ja otse loomulikult ka koerad. Oma esimese lemmiklooma kusjuures saingi nii, et minu kuueaastasele sünnipäevapeole oli kutsutud ka meie armas loodusmaja õpetaja Lada Mehikas ja tema tõi mulle kingiks küüliku. See küülik oli minu esimene isiklik lemmikloom ning vastutus! Seega võin Ladale selle sünnipäeva üllatuse eest olla ainult tänulik. Koerad on meil aga kodus alati olnud ja seetõttu on koeraga koos eksisteerimine minu jaoks olnud alati pigem normaalsus ning koertega süvenenumalt tegelema hakkamine oli samuti pigem loomulik asjade käik.
Umbes 10-aastaselt hakkasin käima Lada juures koerteringis ja sellest sai alguse minu kokkupuude Nõmme Huvikooliga. Seega kui mõelda kõige silmapaistvama õpetaja peale oma elus, siis on selleks kindlasti Lada Mehikas. Lada on andnud oma hindamatu panuse minu huvi tekkeks koerte ja looduse vastu.
Südames olen ma läbi ja lõhki nõmmekas. Sellele on ilmselt kaasa aidanud väga armsad mälestused põhikoolist. Nimelt käisin Nõmme Põhikoolis, mis oli piisavalt väike, et õpetajad ja juhtkond tundis igat õpilast ning siiani saan kooliuksest sisse jalutades sooja tervituse osaliseks. Tagasi vaadates mõistan, et see soe kodutunne, mida põhikool mulle pakkus, on üks olulistest pidepunktidest minu lapsepõlves.
Kas loodushariduse valimine oma eluteeks oli loomulik valik?
Peale gümnaasiumit asusin õppima Tartu Ülikooli ökoloogiat ja viis aastat hiljem lahkusin Tartust bioloogia magistrikraadiga. Kui pealtnäha tundub see eriala valik loogiline, kuna veetsin ju kogu oma vaba aja loodusmajas, siis tegelikult polnud minus kuni ülikoolini loodusehuvi kübetki. Loodusmajas käisime koerte pärast ja kõikides looduslaagrites käisime oma koerteringi pundiga samuti enda arvates eksklusiivselt ainult koertega tegelemas. Lisaks polnud ma elu jooksul käinud kunagi matkamas sellel põhjusel, et mind oleks köitnud loodus, vaid hoopis seepärast, et oma koertele pakkuda liikumiseks võimalust.
Ja vaatamata sellele kui ükskõikne ma enda arvates olin looduse suhtes, siis elus väga olulise suuna valimise hetkel otsustasin, et kõige õigem oleks minna õppima bioloogiat. Iseenda näitel olen mõistnud, kui suur mõju on noorele keskkonnal ja toetaval juhendajal. Veetsin kõik need aastad loodusmajas ja kunagi ma ei tundnud, et mulle sunnitakse loodusharidust peale. Oskusliku juhendaja käe all aga ilmselt omandasin teadmised endalegi märkamatult ja salaja süstis Lada minusse loodusepisiku. Ülikoolitee valikut tehes lõi aga see kirg õigel hetkel välja.
Otsus ülikooli bioloogiat õppima minna oli parim, mida ma oleks osanud teha, sest need viis Tartus veedetud aastat olid vaimustavad. Ma puutusin loodusteaduskonnas kokku lugematul arvul põnevate inimestega ning sattusin Tartu Üliõpilaste Looduskaitseringi, mida jõudsin isegi aastakese presidendina vedada. Looduskaitseringis toimetamine andis esimesed kogemused loodushariduse valdkonnas ja mõistsin, et see on miski, mis võiks mulle ka tulevikus huvi pakkuda.
Mis sind õpetaja ameti juures köidab?
Tegelikult on õpetajaamet olnud alati üks neist, mis on minu jaoks tundunud aukartustäratav ning seetõttu ka mitte esimene elukutsevalik. Ilmselt on põhjuseks see, et minu elus on olnud mitmeid väga väärt õpetajaid, kes on jätnud positiivse jälje minu ellu ning seetõttu olen mõistnud kui vastutusrikas amet see on. Kuid samas olen kokku puutunud ka paljude õpetajatega, kes lihtsalt siiralt armastavad oma valdkonda ning nakatavad selle kirega ka õpilasi. Mõnikord rohkemat polegi vaja! Seega otsustasin selle väljakutse vastu võtta kui Lada pakkus, et võiksin alustada uue grupi koerasõprade ringiga.
Mida soovid õpilastele oma tundides edasi anda?
Kuna ma alles sellel aastal alustasin oma esimese õpilaste grupiga, siis saan siinkohal rääkida vaid oma eesmärkidest, unistustest ja kogemustest minu enda koerteringis käidud ajast. Mu unistus on see, et koerteringis käies ja loomadega tegeledes õpilased valivad enda huvidest lähtuvalt eesmärgi, mille täide viimise nimel nad pingutavad ja hiljem töö tulemust naudivad. Olen arvamusel, et vastutus (olgu see nii suur või väike kui parasjagu on eakohane) teeb inimesest inimese ja koeraga tegelemine on väga suur vastutus. Loodan, et minu õpilased tunnevad end minu ringis mõnusalt ja enesekindlalt ning saavad oma igapäeva muresid meiega üheskoos maha laadida.
Mis sind inspireerib?
Mind inspireerivad südamlikud, siirad ja tegusad inimesed. Mis iganes valdkonnas sellised inimesed ka ei toimeta, siis selliste omadustega saadab neid kindlasti edu ja tegutsemisrõõm. Võib-olla seetõttu mulle koerad meeldivadki, sest just need omadussõnad kehtivad iga koera puhul. Loodus on mulle õpetanud, et laias laastus kehtivad igal pool samad (loodus)seadused. Kui igapäevaelu võib mõnikord tunduda keeruline, siis meenutan, et looduses on kõigel oma koht ja eesmärk.
Millest sa unistad?
Unistades läheks ma jälle tagasi oma lapsepõlve mälestustesse. See oleks nii tore, kui igal noorel oleks oma loodusmaja, koertering ja Lada Mehikas, kus ennast teostada, turvaliselt ja inspireerituna tunda nii nagu mina seda tundsin. Olgu selleks kohaks huvikoolid, noortekeskused või hoopis midagi kolmandat, aga sellised kohad ja seal tegutsevad head inimesed on noorte inimeste elus asendamatud.