Aasta oli 1966., kui Malle alustas!
Nõmme huvikooli loodussõprade ringi õpetaja Malle Luige on särav ja päikeseline. Kust on aga pärit tema looduse armastus ja huvi seda kõike lastele edasi anda? Seda saame täna küsida tema enda käest.
Malle, kus sa oled sündinud ja kust saanud oma looduse armastuse?
Sündisin ja kasvasin üles Lõuna-Eestis Otepää kõrgustiku servaalal Puka alevikus. Isa oli raudteelane jaamakorraldaja, ema kodune. Meie peres on neli last. Elasime raudtee majas, mille ümber oli päris suur park. Seal oli nii oravaid, siile kui ka erinevaid linde. Tiigis krooksusid konnad. Olime päevad läbi õues, mängisime igasuguseid mänge. Kui kuulsin, et siilid on “tuletõrjujad”, siis võtsin pliidi alt söetüki ja panin pargi teerajale. Jäin nurga taha ootama ja varsti tuligi üks siil, kes hakkas söe peale sülitama ja tatistama, ise turtsus valjusti.
Huvi looduse vastu sain ilmselt juba geenidega. Vanaisa oli Sangaste mõisas krahv Bergi juures algul aedniku abiline, hiljem aednik. Seepärast kasvas vanaisa-vanaema aias erinevaid õunapuid nagu Suislep, Liivi sibulõun jt., samuti ploome, kirsse, kreeke, lilli nagu sinine käoking, kollane lõhislehine päevakübar, aedfloksid jne. Vanaema tundis erinevaid ravimtaimi, kogus ja kuivatas neid, et talvel teed teha. Ema töötas nooruses Jõgeva Sordiaretusjaamas heintaimede osakonnas ja mäletas veel vanas eas taimede ladinakeelseid nimesid.
Milline oli sinu kooliaeg?
Koolis käisin Puka keskkoolis 11 aastat. Kui ma esimesse klassi läksin, hakkas mulle meie õpetaja väga meeldima ja ma tahtsin ise ka õpetajaks saada. Ma hakkasin kohe kooli mängima, seadsin nooremad lapsed maja seina äärde pingile ja õpetasin neile tähti, laule, arvutamist, see on kõike, mida olin ise äsja koolis õppinud.
Toredaid õpetajaid oli koolis mitmeid. Meelde on jäänud bioloogiaõpetaja. Ta oli juba vana mees, me kutsusime teda Ätiks. Meil oli ka noorte naturalistide ring, kus olid ka mõned loomad nagu merisiga ja küülik. Ätt armastas väga lapsi, tal oli meie jaoks alati midagi põnevat varuks. Kui veel septembris oli väljas päikeseline soe ilm, saatis ta viielised õpilased kooliaeda lilleseemneid korjama. Me käisime metsas loomadele vihtasid tegemas ja taimi õppimas, linde vaatamas, loomade jälgi uurimas.
Koolis osalesin laulukooris ja laulsin ka ansamblis. Meid õpetati ka mandoliini mängima, oli kooli orkester, aga nüüdseks on see kahjuks ununenud. Meelde on jäänud ekskursioonid Saaremaale, Taevaskotta, Suurele Munamäele. Aga kõige-kõige oli 10. klassi ekskursioon Leningradi. Sinna sõitsime sovhoosi veoautoga, millel oli kate peal, tagant lahti. Kasti serva oli pandud kased. Leningradist jätsid meeldejääva mulje Talvepalee, Zoloogiamuuseum, metroo ja linn ise.
Milliseks kujunes sinu elukutsevalik?
Keskkool sai läbi ja tundus, et nüüd on ees maailm lahti. Aga ohei! Tuli seadus, et peale kooli lõpetamist peavad kõik õpilased kaks aastat enne kõrgkooli astumist töötama. Mind suunati Puka sovhoosi põllutööliseks. See töö oli füüsiliselt mulle raske. Õnneks agronoom (noor naine) märkas seda ja kirjutas mulle suunamise EPA-sse. Minu õnneks avati sel aastal (1961) EPA-s Tootmisõpetuse õpetajate ettevalmistamise osakond. Mida see endast kujutab, ma ei teadnud. Oluline oli see, et seal saab õppida õpetajaks. Meid sai kokku väga tore kursus. Kuna olime esimesed “katsejänesed”, siis jagasid meile õpetust nii EPA kui TRÜ õppejõud ja isegi Tartu kunstikoolis õppisime joonistamist. Kui ma jõudsin kolmandale kursusele, selgus et tootmisõpetus koolides ei õigusta end. Pole õppebaasi. Siis hakati meid juba koolitama bioloogiaõpetajateks. Kokku valmistati tootmise õpetajaid üldse 50. Mis meil ülikoolis toredat oli? Väga palju praktikat suvekuudel ja ekskursioone. Küll me tegime taimestiku muldade kaarte, saime silmastada roose, pookida õunapuid jne. Külastasime parimaid koolide aedu, tutvusime aia osakondadega, kujundusega jne. Pedagoogiline praktika oli koolides, kus andsime bioloogiatunde. Ülikooli ajal tegelesin peotantsuga ja võtsin osa Üliõpilaste Teadusliku Ühingu (ÜTÜ) tööst. Üks töödest oli Elva raudteejaama taguse kujundamine.
Millal ja kuidas täitus sinu unistus saada õpetajaks?
Viimane praktikakoht oli Tallinnas Noorte naturalistide majas (loodusmajas). See oli alles huvitav. Mind suunati tööle loodusmajja õpetajaks. Sel ajal ei olnud lastel palju võimalusi, kus osaleda. Loodusmajas oli õppetöö tasuta ning laste tung ringidesse suur. Loodusmajas alustasin tööd kümne lasteringiga. Meil töötas siis kaheksa õpetajat sama suure koormusega kui mina. Suvel oli tavaliselt looduslaager umbes 100-le oma maja õpilasele. Sellele järgnes laager vabariigi õpilastele – tublidele looduse vaatlejatele. Suve lõpus laager bioloogiaõpetajatele, igal aastal erinevas Eesti paigas. 22 aastat töötasin ma loodusmajas metoodikuna ja tegelesin põhiliselt kooliaedade ja koolimaa-aladega. Igal aastal olid ülevaatused ja õpetajatele, aia juhatajatele seminarid. Parimate koolide õpilased said preemiaks reisi Moskvasse Rahvamajandussaavutuste näitusele jm.
Samuti tegelesin aastaid õpilaste uurimistööde juhendamisega ja LOODUSE KOOLIGA. Nendest võtsid osa 7.-9. klasside õpilased erinevatest koolidest. Noored looduseuurijad said osaleda ekskursioonidel Karjala, Läti ja Leedu looduskaitsealadele. Samuti Krimmi, Kaukaasiasse jm. Loodusmajal oli alati elavnurk, sest loomad meelitavad alati lapsi ligi. Elu ja töö oli huvitav, mitmekesine, sisukas.
Ise olen saanud päris palju reisida, olen käinud Põhja-Norras Jäämere ääres. Musta mere ääres nägin vägevat jugapuu-pukspuu salu, mis on meil ainult põõsastena. Väga huvitav oli Nikita botaanikaaed Krimmis. Olen käinud Jordaanias, kus Punasel merel sõidutati meid klaaspõhjaga paadiga merele koralle ja värvilisi kalu vaatama. Surnumeres sai hulpida tulisoolases vees. Seda kõike on nüüd hea lastele rääkida. See huvitav töö lõppes aga äkki, kui aastal 2001 suleti loodusmaja, tol ajal nimega “TELO” keskus.
- aastal kutsus Dea Teder mind tööle Nõmme noortemajja. Õpetaja Lada Mehikas töötas varem seal Mai 23 maja keldris. Alustasin tööd kahe rühmaga. Sinna tõime ka mõned loomad, sest loomad tõesti lausa tõmbavad lapsi ligi. Algul mõtlesin, et töötan seal mõne aasta, aga nüüd saab juba 20 aastat. 2003 saime endale ilusa väikese rohelise maja aadressil Õie 14.
Mida annab sulle töö looduse ja lastega?
Meil on loodusmajas palju rohelisi taimi ja erinevaid lemmikloomi tänu õpetaja Ladale. Huvilised lapsed on toredad ja mitmed on jäänud aastateks loodusmajas käima ja on oma silme all suureks sirgunud. Mõned nimed mis praegu meenuvad ja kes kõik suuremal või vähemal määral on seotud looduse või loodus haridusega on: Tiina Reintal, Reet Kristian, Tiit Maran, Marika Kose, Sirgi Saar.
Väga palju õpetlikku annavad matkad ja ekskursioonid. Kui Taevaskojas näed jäälindu, kes särab päikese käes nagu kalliskivi, või talvel imetled, kuidas vesipapp sukeldub külma vette – see jätab elamuse kauaks ajaks. Meie lasteekskursioonid on meid viinud suurte angooraküülikute farmi, alpakade juurde, tori hobusekasvatusse ja veel väga huvitavatesse kohtadesse. Huvitavad on olnud kõik meie looduslaagrid. Neis õpime tundma taimi, puid-põõsaid, linde, putukaid, kalu, liblikaid ja lilli. Eriti on meelde jäänud laagrid Hiiumaal, Vormsil jm. Ma leian, et loodusharidus on lastele väga oluline. Tore on kuulda, et laagris õpitut õpetavad lapsed edasi ka oma klassikaaslastele, noorematele õdedele-vendadele ja isegi oma vanematele. Mul on kaaslasteks olnud alati väga head õpetajad, meil on sõbralik ja toetav kollektiiv. Unistan et oleks veel tervist, sest väga palju on, mida lastele edasi anda ja õpetada, kuigi seda tööd on tehtud juba 55 aastat.