Loodusmaja lood
See lugu sündis peale seda, kui leopardgeko meid oma ronimisoskusega loodusmajas üllatada suutis. Leopardgeko oli 17 aastat ilusasti oma terraariumis püsinud ja seal väga rahul olnud. Siis aga leidsime ta 2 päeva järjest pesast kadunud olevat. Peale seda sai geko seni pealt avatuna olnud kodu omale katuse. Nüüd ei saa talle küll möödaminnes toiduks putukaid pakkuda, kuid vähemasti püsib vana loom turvalises kohas.
***
Loodusmaja leopard-geko on väga vana. Tervelt 17 aastat. Looduses leopardgeko kindlasti nii kaua ei elaks. Geko on kindel, et põhjuseks on tema tervislikud eluviisid. Geko võtab ette salajasi jalutuskäike mööda loodusmaja sisemisi matkaradu ja sööb ainult parimaid putukaid.
Loodusmaja õpetajad ei tea, et geko jalutamas käib, sest ta teeb seda alati siis, kui kõik on juba koju läinud. Loodusmajas käiakse puuridest väljas ainult siis, kui mõni inimisik valvab ja kordamööda, et mõni lemmik kogemata teise lemmiku eineks ei saaks. Geko on aga iseseisev, tema tahab ise valida kus ta käib ja kui kaua ta seal on. Heale füüsilisele vormile on kindlasti kaasa aidanud geko söödud värsked putukad, mistõttu rasvavarud on tema saba ilusasti kohevaks paisutanud ja kust ta nagu sahvrist väikeseid energiaampse võtta saab.
Geko matkarajad algavad alati samast kohast, nimelt kapi ja seina vahelt, kust geko end vaikselt alla libistab. See on ohtlik ja ekstreemne matka algus, sest nii kõrgelt laskumine ilma julgestusvahenditeta võib lõppeda kukkumisega ja geko võib luud murda või koguni surma saada. Geko on ronimises juba väga osav ja turnib nagu mõni mägironija kõrgmäestikus.
Edasi saab valida erinevate radade vahel. Näiteks võib jalutada akvaariumi all. Geko nimetab seda Akvalandiks, mille ta moodustas sõnast akvaarium. Seal saab imetleda kalade voolujoonelisust ja mõistatada, kas üks või teine neist süüa kõlbab. Geko pole oma elus ühtegi kala söönud. Aga seda ta teab päris kindlasti, et kui mõni neist ära sureb, siis haiseb ta väga halvasti, hullemini veel kui surnud putukas.
Akvalandist võib pöörata madude maja poole või kummituslinna. Madude maja on lõõgastav. Seal ei toimu üldse midagi. Maod lesivad kas ülemisel korrusel sooja lambi all või alumisel korrusel basseini kõrval. See on enam-vähem kogu tegevus, millega maod oma päevi sisustavad ja sinna seab geko oma sammud siis, kui mediteerida soovib.
Kummituslinn on aga hoopis kummaline koht. See asub ühes hiiglaslikus kapis, kus on kivikuhjad ja tohutult pistikuid ja juhtmeid, mis moodustavad justkui kapialuse labürindi. Kummituslinna valvab suur ilves. Ilves on küll surnud ja temast on tehtud topis, kuid ta teeb oma tööd sellegipoolest üsna hästi. Lapsed natuke kardavad seda kohta ja tundub, et koristaja kardab ka. Geko ei oskagi seletada, miks ta seda kappi kummituslinnaks peab. Võib-olla seetõttu, et seal aeg ajalt midagi koliseb, midagi lohiseb ja mõnikord kostub kapi poolt õõvastavat naeru. Geko ei oska neid hääli millegagi seostada. Niimoodi naerda oskavad veel kaelus-turteltuvid kõrvaltoas, aga geko ei mõista, kuidas ometi tuvid kapi alla võiksid saada. Pealegi tundub mõte kummituslinnast gekole põnev. Neid ja kõiki teisi matkaradu, mis geko välja oli mõelnud, kasutas ta viisil, kuidas tuju ja tahtmist oli.
Ükskord juhtus aga nii, et geko oli end Akvalandi põhjakoristajat imetlema unustanud. Põhjakoristaja näitas end harva, pealegi oli ta päris suur. Sama suur kui leopardgeko ise, kui tal saba poleks. Ja loodusmajja tulid lapsed enne, kui geko oma terraariumisse tagasi jõudis ronida. Nii peitis geko end igaks juhuks akvaariumi alla ja tegi näo, et tema ei tea midagi. Lapsed ja õpetajad olid üsna mures. Nad otsisid teda terve tunni ning geko pidi korduvalt oma peidukaid vahetama. Lõpuks jäi ta ikkagi vahele. Ta püüti kinni sealtsamast akvaariumi alt ja viidi terraariumisse oma lillepotimajakesse jalgu puhkama. Lapsed ja õpetajad ohkasid kergendatult, sest nad olid juba lootuse kaotanud ja arvanud, et geko mõnda valesse puuri on pugenud ning seal ära söödud. Aga ega geko nii rumal ka pole, ta teab väga hästi, kus on ohutu jalutada ja kus mitte.
Oli see nüüd vanadusest või lihtsalt halb õnn, aga järgmisel päeval jäi geko jalutamisega jälle vahele. Lapsed ja õpetajad ei suutnud oma silmi uskuda, kui geko oma terraariumist jälle kadunud oli. Nad imestasid, kuidas nii vana ja peaaegu ilma küünteta loom ometi mööda seina ronima on õppinud. Ega nemad ju ei teadnud, et geko on seda kogu aeg osanud, lihtsalt küüned on vanusega ära kulunud. Seekord oli geko kummituslinnas ja jahtis seal juhtmete labürindis ühte madagaskari prussaka poega, kes ilmselt kameeleoni söögikausist põgenenud oli. Seekord leiti ta üsna kiirelt, sest kui kummituslinna suur uks eest tõmmati, polnud gekol kuhugi peitu pugeda. Ta taganes kummituslinna kõige hämaramasse tagumisse nurka. Ehmus siis eneselegi üllatuseks, kui sabaots seina puudutas ja jooksis õpetajale otse sülle.
Õpetaja polnudki pahane. Rohkem oli ta mures, et geko võib endale selle turnimisega viga teha. Sellest ajast on geko terraariumil lahtise laevaate asemel hoopis traatidest punutud ruuduline laevaade, kust geko läbi ei mahu. Kuigi geko igatseb väga oma salajaste jalutuskäikude järgi, on õpetajal tegelikult natuke õigus ka, sest vana loom ei peaks oma elunatukesega enam nii suuri riske võtma. Saab veel ronides sabakrambi või varba nihestuse. Uutest küüntest võib ju unistada, kuid kes nii vanale loomale neid ikka kleebib. Sellest ajast peale peabki geko jalutama kontrollitud pinnal nagu teised loodusmaja loomad.
Loo autor Evelyn Toom ja pildid on joonistanud Tallinna Lasteaia Rabarüblik, 6-7.aastased lapsed.
