Nõmmel mändide all asub üks eriline maja, väga erilise õhkkonnaga. See on Nurme tänaval asuv vana Kersoni villa. Maja teeb eriliseks tema ajalugu, kuid erilise õhkkonna annavad inimesed. Erilisi inimesi, nii suuri kui väikeseid on siin tegutsenud oi kui palju! Lapsed leidsid oma tee sellesse majja alates aastast 1952, kui siin hakkas tegutsema Nõmme Pioneeride maja, millest hiljem sai Nõmme Noortemaja, nüüdne Nõmme Huvikool. Arvatavasti väga paljude põliste nõmmekate huvisid, oskusi ja võib-olla isegi elukutse valikut on siinsed õpetajad suuremal või vähemal määral mõjutanud. Selles intervjuus tahame tutvustada ühte õpetajat meie põhjatust kullafondist.
Õpetaja Urve Keskküla, sina oled olnud Nõmme Huvikoolis liikumisrühmade õpetaja juba 35 aastat. Räägi, kust sa pärit oled ja kuidas sa spordi ja võimlemise juurde üldse jõudsid?
Sündisin Tallinnas. Minu ema oli põline harjukas, isa aga pärit Valgamaalt. Ju on siis geenides midagi, sest kui ei saa käia kordki aastas oma “künkaid – mättaid” Lõuna-Eestis külastamas, on midagi väga viltu.
Juba lapsena olin igavene turnija – isa viitsis mind väntsutada ja kui kooli läksin, pandi mind Enn Loo juurde akrobaatika ringi. See oli just see, mis mulle sobis! Hakkasin tegelema paarisakrobaatikaga (nüüd sportakrobaatika). Suuremad poisid tõstsid ja viskasid meid – olin noor ja hulljulge. Oli väga põnev.
Mingil põhjusel läks see rühm laiali ja siis läksin Kalevi Spordikooli sportvõimlemise rühma Valli ja Aleksander Tšesnakovi käe alla. See tee kestis kaua, kuni ülikooli kolmanda kursuseni. Treenida mulle meeldis, võistelda mitte. Oli nagu kartus teiste ees esineda. Oma vanemaid ei lubanud ma kordagi võistlustele vaatama tulla. Tulemused aga olid päris head. Tol ajal olid noorte ja täiskasvanute järgud, võistlesin meistrikandidaadi järgus. Eriti meeldis mulle vabakava ja rööbaspuud, enda arvates tegime päris keerulisi trikke, kui tänapäeval vaatan võistluseid, siis tundub, et olime ikka väga algelised.
Kelleks sa noorena saada tahtsid?
Pärast kooli lõpetamist tahtsin minna õpetajaks õppima. Selle laitis isa maha, sest tema oli õpetaja ja leidis, et see ei ole mingi töö. Siis läksin TPI- sse majandust (teeninduse ökonoomika – ja organiseerimine) õppima. Tahtsin minna Kuljusesse rahvatantsu tantsima, aga ülikooli spordiklubi tõmbas mind endale ja nii jätkasin Selma Basanova käe all veel kolm aastat. Sellel ajal tulin ka kahel korral TPI meistriks.
Siis tuli pereloomise aeg. Läksin tööle teenindus ettevõttesse ökonomistiks. Sündis kolm tütart. Ühel päeval tuli mulle tänaval vastu minu treener ja hakkas pahandama, et olen paksuks läinud. Kamandas mind kohe saali oma naisvõimlemisrühma ja hakkas mind tagant torkima – sain aru, et toolil istumine ei ole minu jaoks, kuigi arvudega tegelemine mulle meeldis.
Kuidas tuli sinu ellu tolleaegne Nõmme Pioneeridemaja?
Kolisime perega Nõmmele. Siin aga ei olnud lasteaiakohti. Elasin Nõmme Pioneeridemajale hästi lähedal ja läksin uurima, kas ehk saab tööd. Tolleaegne direktor Franz Joseph oli samuti vana kalevlane ja võttis mind katseajaga tööle. Andis mulle hommikuse aja, teatrisaali ja ütles: “Tõesta, et saad hakkama, siis vaatame püsilepinguga”. Ja nii see algas! See oli töö, kuhu sain oma lapsed kaasa võtta ja ka nemad nakatusid tantsupisikuga (kaks tütart võimleb siiani koos vilistlastega).
Kas vahel ei ole igatsenud õpitud erialal tööd teha?
Korra, kui Nõmme Linnavalitsuses oli vaja ökonomisti, läksin vaatama, et ehk oleks vaja ikka erialast tööd teha. Seal öeldi, et pole enne tantsivat ökonomisti näinud ja nii see jäigi. Nõmme Huvikoolis olen töötanud nüüdseks juba 35 aastat.
35 aastat on väga pikk aeg. Milliste mõtetega vaatad nendele aastatele tagasi?
Iga algus on raske, aga tasapisi hakkas asi minema. Kui alguses sain ühe rühma kokku, siis pikki aastaid töötasin viie rühmaga ja igas vanuses lastega. Algasid koolitused ja hästi põnev elu. Majas töötasid oma ala profid ja valitses eriline õhkkond. Kõik püüdsid anda endast parima. Kogu Nõmme ootas meie kevadnäituseid, mil kõik saalid olid täis imelist käsitööd ja kunsti, aias toimusid suurejoonelised aiapeod, kuhu lisasid särtsu meie legendaarne Lada Mehikas oma loodusmajaga, automudelistid ja raadioside.
Tekkis punt õpetajaid, kes korraldasid maja suvelaagreid (pikka aega Karepal, hiljem hakkasime kohti vahetama). Juba sügisel hakkasime ettevalmistusi tegema ja lapsed ei jõudnud ära oodata, millal see laager juba tuleb. See oli aeg, mis jättis kõigile terveks eluks kustumatuid mälestusi. Minul oli kombeks rääkida igal õhtul unejuttu. Sulgesin silmad ja jutt muudkui tuli ja tuli. Siiani mult küsitakse, miks ma neid üles pole kirjutanud, terve raamatu oleks saanud! Aga need jutud jäidki sinna õhtutesse. Jäid oma koju, oma laste ning lastelaste õhtutesse.
Paljud teavad sind tantsupidude ühe organisaatori ja juhina. Kuidas sa sinna jõudsid?
Olen tõesti saanud tegeleda nii põnevate asjadega, mida poleks uneski uskunud. Üle kahekümne aasta tagasi lugesin lehest, et kutsutakse kokku võimlemistreenereid, sooviga moodustada kubi “Katrek”, kes edendaks harrastusvõimlemist. Läksin ka kohale. Alguses arvasin, et olen täiesti vales kohas, aga meie tunnustatud (ja mulle edaspidi eriline õpetaja) Velju Rammo leidis, et see on just õige koht! Ta andis töörühmale ülesande välja mõelda, kuidas Tallinna noori võimlema meelitada. Sealt siis saigi alguse Tallinna võimlemispidude taastamine, mis on toimunud juba 20 korda Pirita Spordikeskuses. Kui alustasime 250 võimlejaga, siis nüüd on igal aastal osalejaid juba üle 2000. Olen vist ainuke, kes on oma õpilastega kõikidest nendest pidudest osa võtnud. Olen olnud korduvalt selle peo üldjuht ja paljude kavade autor. Suund on, et valida igal aastal uus üldjuht, et anda võimalust õppida, sest masskavade tegemine on omaette kunst ja masside liigutamine niisamuti.
1996. aastal toimus Kadrioru staadionil suur võimlemispidu Kalev 95. Olime kohal ja sealt sai alguse suurtel võimlemispidudel osalemine. Järgnesid Kalev 100, 105, 110, 115 peod. Neil pidudel olin üldjuhi assistent. See oli äärmiselt põnev töö, mis vajas palju õppimist. Koostöö Riina Voolpriidi ja Märt Aguga on andnud hindamatuid kogemusi.
Kas nendest pidudest on midagi eriti eredalt meelde jäänud?
Meeldejäävat on palju, aga eredaim on vist see, kui tegin kava sõduritele ja noorkotkastele. Õnneks sain appi oma vilistlase Hardi, kes oskas mind sõjaväliste oskussõnadega abistada. Proovid olid: “Vasak! Vasak! Vasak parem, vasak!” ja nii sõna otseses mõttes jooksime kõik proovid. Või siis “Hingelinnu” finaal, kuhu sättisin kõik osalejad nii, et neist tekkis korraks lind, kes lendab. Ääretult põnev töö!
Nõmme Huvikooli lapsed viisin esimest korda tantsupeole esinema 1987. aastal. Uus ja põnev kogemus. Nüüd oleme osalenud kokku juba 13 peol! 1997. aastal valiti mind võimlejate assistendiks. See amet peakski andma selle kogemuse, mis väljakul tegelikult toimub.
Ühest Tallinna peost jäi silma minu kava “ujumisnuudlitega” ja nii kutsuti mind 2004. aastal Tantsupeo kunstilisse toimkonda, et teeksin lastele järgmiseks peoks võimlemiskava. Sealt alates algas minu tihedam koostöö ka rahvatantsijatega, mis on olnud samuti imeline. On olnud eriline õnn ja eesõigus olla järgmise seitsme tantsupeo kunstilises toimkonnas. 2007. aastal kutsus Maido Saar mind oma peo võimlejate liigijuhiks. Siis sündis “Jaaniussi” tants, mis võlus lapsi ja vaatajaid. Sellest peost sai minust ja Kersti Kullist lahutamatu tandem. Olemegi kõik edasised peod teinud koos ja nii “oma inimest” omada enda elus on küll suur õnn. Hakkasin kaasama oma vilistlasi, et anda neile kogemusi. Nüüd on Marit Rae, Katrin Kalm, Liisa Piisel, Mae Rae ja Meeli Keskküla-Külaots juba tuntud tegijad. See teeb eriliselt hea meele! Viimasele peole tuli juba kaks Nõmme Huvikooli vilistlasrühma välja, keda juhendasid minu enda õpilased. Küll oli uhke tunne!
Viimane juubelipidu. Olla sellisel peol võimlejate liigijuht! Kas saab olla veel midagi, millest unistada! Kogu protsess (2,5 aastat) oli üks suur õppetund sellest, kuidas kõik see asi kokku saada. Imeline meeskond, imelised mälestused!
Kust sa ometi oma ideesid ammutad?
Ideid saab ikka lastega töötades ja kava iseloomust. Viimase peo “Rabahaldjad” valmimiseks istusin Viru rabas, “Väikese inimese maailm” mängisime lastega igasuguseid mänge, mida ma ämbriga välja mõtlesin. “Jaaniussid” tulid seoses peol olnud jaanipäeva teemaga jne. Samuti on olnud tohutu abi Lia Palmse ja Riina Voolpriidi kogemustest.
Elule tagasi vaadates on näha, et tegelikult on sinu noorpõlveunistus täitunud. Oled olnud huvikoolis liikumisrühmade õpetaja ja eks tantsupidude juht on ikka ka ju eelkõige õpetaja?
Mida aeg edasi, seda enam olen aru saanud, kui palju rahuldust see töö mulle pakub. Isegi suured poisid lõid meil kampa. Need olid erilised aastad. Maja oli lapsi täis (polnud ju veel nutiseadmeid) ja kõik nad on olnud mulle sama armsad kui oma lapsedki – mulle sobib ütlemine ”head lapsed kasvavad vitsata”
Hakkasin lastega käima ka välisreisidel (küll esinemas, küll lõbureisidel), mis samuti lastele väga meeldib. See traditsioon on meil siiani ja jälle on mu vilistlased need, kes kampa löövad ja toetavad. Minu pingukaaslased küll imestavad, et ma sellise kannapöörde oma elus tegin, aga ma pole seda kordagi kahetsenud.
Olen nautinud oma tööd ja teinud seda ainult laste pärast! Kui lapsed tulevad ikka ja jälle trenni, kui tuuakse juba oma lapsi ja ikka tulevad vilistlased kokku, kas siis saabki midagi rohkem tahta.
Kui oluline on sulle sinu pere toetus? Mida ootad tulevikult?
Mul on väga vahva pere, tore abikaasa, kolm tütart oma vahvate abikaasadega ja 8 lapselast – 7 poissi ja 1 tüdruk. Oleme väga kokkuhoidev pere, mis teeb iga ema ja vanaema õnnelikuks.
Mis tulevik toob? Võib-olla tahan minna veel kord peole, aga siis nii nagu alustasin – lihtsalt õpetaja või pealtvaatajana. Tahan nautida seda, mida uus põlvkond teeb – nad on tublid! Alustasin huvikooli Nurme majas ja seal tahan ka lõpetada. Nii hea aura- ja õhkkonnaga maja annab otsida. Tänud kõigile!