Julgus ennast väljendada, julgus endale väljakutseid luua ja julgus enda elu muuta.
Kes meie hulgast ei armastaks teatrit? See viib meid teistesse maailmadesse ja teistesse mõtetesse. See aitab näha elu teistmoodi ja mõelda teistmoodi. Kuid kui meil endal on vaja teiste ees esineda, siis sageli see võlumaa kaob. Kuidas ennast paremini väljendada, olla julge ja enesekindel nii päriselus kui laval. Seda kõike õpetab Nõmme Huvikoolis Teater Draamastuudio õpetaja Marii Noor.
Marii, kust sa pärit oled? Räägi palun oma lapsepõlve aastatest. Kas teatripisik lõi sul juba siis välja?
Sündisin Saaremaal ja oma esimesed eluaastad veetsin seal. Hiljem kolisime Tallinna, kus käisin lasteaias ja gümnaasiumis, kuid kõik vaheajad veetsin siiski Saaremaal vanaema juures. Väiksena ma ainult seal olla tahtsingi ja lahkusin sealt ainult suure draama ja nutuga. Lasteaias olin väga elav ja sai ikka korralikult ennast välja elatud. Esimesse klassi jõudes küsiti, kelleks me saada tahame. Välja toodi mitmeid ameteid nagu politseinik, loomaarst või jurist, aga minul oli soov saada piraadiks, kuna neil olid ägedad riided ja mõõgad, või siis nõiaks, kuna kes ei tahaks? Ühtegi “normaalset” unistust mul ei olnud. See juba võis viidata teatripisiku kohta. Ema pani mind noorena klaverit ja kunsti õppima. Klaveriõpingutest midagi välja ei tulnud, kuna mul ei olnud piisavalt kannatust. Kuid kunstiõpingud mulle väga meeldisid ja kooliajal oli just kunst ja kunstiajalugu lemmikud. Ka praegu naudin maalimist ja joonistamist, mis mõjub kui teraapia. Teatriringi meie koolis ei olnud, kuid mulle on alati meeldinud esineda ja minu jaoks ei ole olnud probleem seista teiste ees ja millestki kõneleda.
Milliseks kujunes sinu erialavalik?
Peale keskkooli olin huvitatud väga paljudest erialadest: näitlemine, graafiline disain, maalimine, filosoofia, toitlustus jne. Proovisin Viljandisse näitleja erialale, kuid ei saanud sisse. Tahtsin aga samal aastal ülikooli astuda, seega viis mind elu hoopis tagasi Saaremaale, kus astusin TalTechi Kuressaare Kolledžisse turismi- ja toitlustuskorraldust õppima. Eesmärgiks avada üks päev enda kohvik. See unistus on hetkel küll pausil ja ootab õiget aega. Ülikoolis olin väga aktiivne ja liitusin üliõpilasnõukoguga, kus täitsin presidendi rolli. Kogu Kuressaares õppimise periood ja üliõpilasnõukokku kuulumine on olnud väga oluline etapp minu elus. Kõik need üritused mida me korraldasime ja need inimesed sellel teel rikastasid seda koolielu suurel määral.
Pärast ülikooli lõpetamist kolisin tagasi Tallinna ja otsustasin taaselustada oma teatrihuvi. Leidsingi endale sobivad grupid Nõmmel Von Glehni Teatris, kus õppisin impro- ja foorumteatrit. Eriti südamesse läks mulle foorumteater, millega tegelen praegugi. Mingi hetk tekkis olukord, kus mind hakati kutsuma erinevatesse kohtadesse foorumteatrit tegema ning sealt tekkis ka vajadus luua enda organisatsioon, milleks sai MTÜ JulgusElada. Hetkel viingi selle alt läbi koolitusi, töötubasid, etendusi ja noorte suvekoole. Mittetulundusühingule nime valimisel lähtusin sellest, mida teatriga tegelemine mulle annab ja selleks on julgus. Julgus ennast väljendada, julgus endale väljakutseid luua ja julgus enda elu muuta. Seda kõike üritan edasi anda ka osalejatele, kes osalusteatrit kogeda saavad.
Kuidas ristus sinu tee Tallinna Nõmme Huvikooliga?
Aastal 2018 pakkus Von Glehni teatri Kairi mulle imelist võimalust minna teatri õpetajaks Nõmme Huvikooli, millest kõhklemata kinni haarasin. Nii ma alustasingi Nõmme Huvikoolis ühte põnevat teekonda. Paralleelselt alustasin ka magistriõpinguid Tallinna Ülikoolis noorsootöö korralduse erialal, kuna tahtsin ennast noorsootöö valdkonnas rohkem arendada. Aasta hiljem pakuti mulle Tallinna Ühisgümnaasiumis huvijuhi kohta, kus sain oma uusi teadmisi rakendada.
Kõik need kolm aastat ülikoolis, ühisgümnaasiumis ja huvikoolis on olnud väga arendavad. Olen juurde saanud uusi oskusi, õppinud tajuma iseennast ja mõistma hakanud noorte käitumist ning vajadusi.
Millised inimesed sind inspireerivad?
Mind inspireerivad inimesed, kes teevad midagi hingega ja mõtestatult; need, kes armastavad oma tööd. Seda kohtab tihtipeale loomeinimeste seas, kelle tundlikkus ja terav maailmataju on mind alati köitnud. Kui nimetada konkreetseid isikuid, siis mind on terve elu inspireerinud minu ema, kes on tugev, empaatiline ja alati toeks mulle. Teiseks inspireerib mind minu elukaaslane oma töökuse ja imelise loovusega.
Nõmme huvikool on pakkunud mulle ägedaid kogemusi – olen saanud koos noortega osaleda põnevates projektides, kaasa teha toredatel meeskonnaüritustel ja olla üks väike osakene sellest imelisest huvikooli perest.
Mida soovid noortele edasi anda oma tundides?
Tundides tahan eelkõige edasi anda empaatiat ja meeskonnatöö oskust. See on midagi, mis nõuab aega ja kannatust, oma praeguse grupiga olen selle saavutanud. Ma üritan tundides lähtuda noorsootöö põhimõtetest, milleks on: vabatahtlikkus, noorte kaasamine, omaalgatuse toetamine ja võrdne partnerlus noore ja juhendaja vahel. Kuna tegu on grupitunniga, siis loon kõigepealt turvalise ja avatud keskkonna ning seejärel lähme edasi grupi- või individuaalsete harjutustega. Annan noortele üsna palju otsustusvabadust ja vastutust. Samuti saavad nad kaasa rääkida tunni sisu osas. Julgustan neid tagasisidet andma nii teistele kui ka mulle. Üldjuhul teeme aastas kaks suuremat etendust, mille sisu saavad osalejad ise luua. Mina olen seal juures pigem mentori rollis, kes aitab kõik need mõtted ja ideed üheks tervikuks siduda. Kogu draamaõppe eesmärk ongi tegelikult toetada noorte sotsiaalseid oskuseid ja sellele kaasneb esinemisoskus ning loovus. Ma olen märganud noortes, kes on grupis kauem käinud, et nad on hakanud rohkem teistega arvestama, oma mõtteid selgemini väljendama, muutunud julgemaks, nende lavaline olek ja kõne on vabam ja selgem. Need oskused kanduvad edasi ka nende igapäeva ellu. Minu enda magistritööst “Noorsootöötajate kogemused draamapedagoogika kasutamisest noorsootöös” selgus, et draamaga tegelemise tõttu on noored julgemad ka väljaspool draamatundi. Nad on aktiivsemad koolis ja teistes huviringides.
Kuna minu grupi lapsed saavad järjest vanemaks, siis tahaksin tulevikus ette võtta tõsisemaid lavastusi ja teha tööd ka rohkem tekstiga, mis on samuti oluline. Rohkem võiks olla ka esinemisvõimalusi.