Soovime Teile täna tutvustada meie Nõmme Huvikooli väga mitmekülgset, noort ja säravat õpetajat Marie Käiget. Marie on tantsulise treeningu õpetaja. Tema jaoks ei ole tants lihtsalt tants või muusika lihtsalt muusika. See on midagi palju enamat! Aga alustame algusest ja laseme tal endal kõigest rääkida.
Marie, räägi meile palun oma lapsepõlvest ja sellest, kuidas avastasid tee muusika ja tantsuni?
Minu lapsepõlv möödus ema, isa ja vanema õe seltsis metsaserva äärses kodumajas, rahulikus merelähedases Viimsis. Ema räägib, et olin väga rahulik laps, kes võis tundide kaupa raamatut lehitseda. Päevad möödusid naabriplikadega kodu mängides ja erinevaid lemmikloomi koju tuues. Minu esimene kokkupuude tantsuga oli pilt Helmi Puurist, mis köitis varajases lapsepõlves mu meeli.
Koolitee viis mind Viimsi Keskkooli esimesse klassi ning samal aastal astusin ka Viimsi Muusikakooli ja koolikoori. Väga olulist rolli hakkas mängima ka Viimsi Kooliteatri tegevus: Külli Talmari, Andrus Kalveti ja Maido Saare käe all sai tantsitud ja lauldud mitmetes muusikalides ja teatrietendustes. “Valge tee kutse” Raimond Valgrest, “Ma väga armastasin…muu ei olegi oluline” etendus Johann Laidonerist, muusikaline komöödia “Džässis ainult tüdrukud”, “Lugu Rohuneeme kabeli tornikellast” on vaid mõned eredamad hetked kooliteatri etendustest, kus mul jagus lusti laulda ja tantsida. Käin senini Viimsi Kooliteatri etendusi nostalgilise imetlusega vaatamas ning meel läheb härdaks nähes kui palju noori saab sealt just nagu mina, oma esimese lavakogemuse, tantsu- ja laulupisiku ning kustumatud mälestused, mis liidavad terveks eluks.
Ühel päeval, umbes 10-aastasena, nägin ajalehes kuulutust Kaie Kõrbi balletistuudiost ning järgnevatel aastatel sõitsingi õhtuti linna balletitundidesse. See oli minu esmane tõsisem kokkupuude tantsuga. Naljaka juhuse tahtel õppis minuga koos ka praegune Nõmme Huvikooli balletiõpetaja Eliisa Sokk, kellega jätkasime ühist tantsuteed ka ülikoolis ning tänu kellele tulin ka 2016. a sügisel Nõmme Huvikooli tantsuõpetajana tööle. Vahepeal viisid eluteed meid lahku, Eliisa jätkas Tallinna Balletikoolis, mina showtantsugrupis Keeris Ene Metsa käe all.
Nii et tants ja muusika on olnud su saatjaks juba lapsest peale. Mida läksid edasi õppima ja kuidas sattusid meie Nõmme Huvikooli?
Pärast keskkooli lõpetamist nägin tol ajal ainsa variandina ülikooli astumist. Katsetasin mitut eriala, sealhulgas noorsootööd, kus sain väärtusliku noortega töötamise kogemuse nii suvelaagrites, noorteorganisatsioonides kui noortekeskustes tegevusi, mänge ja üritusi läbi viies ja ning mõistsin, et mulle meeldib rakenduslik õpe ning inimestega töötamine. Samas tundsin suurt igatsust liikumise järele.
Järjekordse juhuse tahtel teatas üks tuttav, et vabanes koht Taani rahvaülikoolis Ollerup, kuhu ta pidi õppima asuma. Tegemist oli kaasaegse tantsu õppesuunaga suures gümnastikakoolis. Järgnes lühike arupidamine perega ning juba nädala pärast olin Taanis.
Skandinaaviamaade rahvaülikoolid on mitteformaalsed õppeprogrammid, kus saavad täiskasvanud õppijad omandada erinevaid erialasid; kas ettevalmistuseks ülikooli astumisest või enesetäienduseks. Õpilasi on igas vanuses ning erialad väga loomingulised. Õppisin koos elektroonilise muusika, tsirkuse, teatri, füüsilise teatri ja muusika eriala õppijatega. Õpetajad olid oma ala parimad praktikud ning õppekeskkond idülliline. Kool asus looduse keskel, õpilased eri riikidest elasid koolis kõik koos ning suurt rõhku pandi ühistegevustele ning väljasõitudele. Õppekeel oli inglise keel.
Taanis õppimine laiendas mu silmaringi nii tantsuliselt kui ka üldhariduslikus mõttes ning veendusin, et soovin jätkata tantsu erialal. Teadsin, et soovin tulevikus olla siiski Eestis ning tegin otsuse astuda Tallinna Ülikooli koreograafia erialale.
Oli aasta 2013 ja olin siis 23-aastane…
Ülikooliaastad möödusid justkui “mustas kastis”: erinevad tantsutunnid, põnevad loengud, loomingulised projektid ja kultuurisündmused andsid laiapõhjalised teadmised, detailsema kehatunnetuse ja sirge rühi. Eriti soojalt meenutan balletiõpetaja Irina Pähni hommikusi balletitunde. Irina multidimensionaalne õpetus balletitehnikast, füüsikast, esoteerikast, ja kunstist innustas mind samm-sammult ennast ületama ja sügavamale kaevuma. Iga tema balletitund oli minu jaoks justkui otsene ühendus “jõujaamaga” nii füüsilises kui vaimses mõttes.
Pärast ülikooli lõpetamist asusingi tööle tantsuõpetajana Nõmme Huvikoolis.
Algul lastega ning üsna pea juba ka lastevanematega, kes tantsusaali ukse taga aega parajaks tegid.
Nüüdseks olen Nõmme Huvikoolis tantsutunde läbi viinud juba 4 aastat, mille jooksul liikumine ja teadmiste jagamine on saanud minu elu lahutamatuks osaks.
Mida on muusika ja tants sulle andnud ja õpetanud?
Olen elu jooksul õppinud väga paljusid erinevaid liikumisstiile: viimased kolm aastat olen praktiseerinud ja uurinud põhiliselt salsat ja joogat, mis minu jaoks täiustavad hetkel üksteist ideaalselt: salsa õpetab naiselikkust, särtsakust, koordinatsiooni, musikaalsust, rütme, rahvaste kultuure ja ajalugu. Jooga omalt poolt kontakti iseendaga, kannatlikkust, hingamist, paindlikkust, tugevust.
Aja jooksul olen õppinud erinevaid liikumisstiile kasutama igapäevaelus nii, et liikumisest on saanud minu telg nii rõõmsatel kui ka rasketel hetkedel. Mulle on omane näha sammudest kaugemale. Tants on minu elu füüsiline ja vaimne praktika – vahend arenemiseks, eneseületuseks, rahunemiseks, väljendamiseks, jõustamiseks, tunnetamiseks ja kontakti loomiseks iseenda ja teiste tantsijatega. Igal sammul tasakaalustab kehaline praktika mind erinevate liikumiskvaliteetidega, et luua harmooniline, aktiivne ja õnnelik argipäev.
Tantsuõpe väga laiapõhjaline ja argielu toetav rutiin, mis arendab keskendusvõimet, vaimset ja füüsilist tasakaalu ning võimaldab ka muudes eluvaldkondades paremini toime tulla.
Millega täidad veel oma päevi peale muusika? Mida sulle teha meeldib?
Lisaks liikumispraktikatele olen palju kokku puutunud ka ehituse ja restaureerimisega. Kuna minu ema on eluaeg tegelenud õmblemisega, siis sain juba varakult ema ateljees seelikuid kokku traageldada ning sellest on minulgi käsitööpisik sisse jäänud. Mulle meeldib vanadele asjadele uut elu anda: nii olen kuldsete kätega isa abiga ehitanud näiteks vanadest akendest kasvuhoone ja restaureerinud vana pesuköögi, äratanud ellu roostes õmblusmasinajalad ja taastanud mitmeid puituksi- ja aknaid. Kuuris ootab uuenduskuuri veel kapikesi ja vana puitmaterjali, millest loodetavasti sünnivad järgmised taaskasutusprojektid.
Tulevikus soovingi väikeste sammude abil liikuda aina keskonnasõbralikuma ja harmoonilisema elustiili suunas, mis oleks kooskõlas teiste elusorganismide ja looduse taastumisvõimega. See kõik on saanud alguse oma keha kui täiusliku looduse loomingu märkamisest ja järjepidevast nö “jõujaamaga” kontaktisolemise püüdlusest, mis lubab meile juurdepääsu piiramatutele loomeressurssidele, mis meie kõigi sees peidus on.
Mis on see, mida soovid edasi anda oma õpilastele?
Oma õpilastele soovin eelkõige sisendada eneseusku. Igaüks on võimeline tiigrihüppeks, kui tema kehast saab tema parim sõber ja energiaallikas oma potentsiaali realiseerimiseks. See ei sünni üleöö ning nõuab pühendumist, mida tänases kiire elutempoga ja pinnapealses klikimaailmas on üha vähem. Minu silmis võiks õpilane püsida võimalikult kaua ühe õpetaja juures, sest ainult nii saab tekkida sügavam side õpilase ja õpetaja vahel ning areneb oskus süveneda, tunnetada sisemisi võite ja kogeda edusamme.