See lugu sündis peale seda, kui hamstrid ühel heal päeval kolmekesi oma puurist kadunud olid. Siinkohal tuleb juhtida tähelepanu, et puuride uksed peavad alati kindlalt suletud olema. Lisaks võivad närilised külmkapi mootoris palju pahandust teha ja surmagi saada, kui juhtmeid närima hakkavad. Näritud ja töötavatest juhtmetest võib isegi tulekahju alguse saada.
***
Loodusmaja puurides käis tavaline õhtune sagimine. Lapsed olid koju läinud ning loomad puurides tagasi oma kasukaid puhastamas ja maitsvat värsket toitu nautimas. Hamstrid olid saanud puhta saepuru ja kaevasid seal hoolega käike ja sahvreid, kuhu toitu peita. Nad olid mõistnud, et mida rohkem toitu nad ära peidavad, seda rohkem toitu lapsed neile juurde panevad. See oli kaval nipp ja nad olid oma nutikuse üle väga uhked.
Nende jaoks kõige hämmastavam koht oli aga valgusega kapp ruumi tagumises otsas. Selle ukse avanemine oli tõeline maagia. Klõpsuga süttis seal tuli ja nähtavale ilmus uskumatu paradiisiaed. Mida kõike seal paistis: salatit, kurki, pirni, õuna, kõrvitsat – mida iganes üks õige hamster eales soovida oskab. Isegi siirupit oli, aga sellest ei osanud nad midagi arvata. Hamstrid unistasid, kuidas nad riiulilt riiulile hüppavad ning käpakeste vahele üha uusi ja uusi maiuspalu haaravad.
„Oo, vaata, jälle,“ sosistas üks hamster teisele, kui loodusmaja õpetaja oli eemal taaskord külmkapi ukse avanud. „Selles kirkas valguses paistab rohkem salatit, kui me eales ära süüa suudame. See on nagu paradiis!“
„See ONGI paradiis. Tahaksin väga seal kasvõi natukene aega olla!“
Teine hamster jäi mõttesse.
„Ma tahan sellesse imelisse kappi saada nüüd ja kohe,“ ajas esimene hamster käpad puusa, ronis siis kõrgele puuri lae alla ja hakkas hoolega puuri närima.
Teine hamster hüppas selle peale jooksurattalt, sügas tagumise käpaga kõhualust ja sõnas: „Ütle, kui minema hakkad, ma tulen sinuga koos!“
„Miks te sellist kohutavat lärmi teete?“ küsis nüüd nina saepurust välja pistnud kolmas hamster. „Kui sa seda puuri nii hoolega närid, langevad mu käigud kokku!“ noomis ta siis esimest hamstrit, kes hammaste vahelt puurivärvi välja sülitas ja kohe edasi näris.
„Ta tahab saada valgusega kappi, et seal õnnelikult elupäevade lõpuni elada,“ seletas teine hamster rahulikult, ise seljaga vastu puuri nõjatudes. Andis siis käpakesega jooksurattale hoogu ja haigutas magusalt.
„Seal on ju külm, seal on nagu õues. Külm, noh!“ laiutas kolmas hamster arusaamatult käpakesi.
„Kust sa tead, et külm?“ uuris teine hamster.
„Ükskord käisin ühe lapsega selle kapi juures. Sealt paiskus nii külma õhku, et mu silmad läksid jäässe, ma ei näinud tükk aega midagi,“ targutas saepuruse ninaga hamster ja tuuseldas esikäppadega toidukausis.
Teisele hamstrile tundus see jutt uskumatu. Kuidas saavad silmad jäässe minna? See pole normaalse hamstri jutt.
„Noh, süüa on seal ju palju. Küll leiab sooja koha ka,“ teatas teine hamster ja asus samuti puuri närima.
„Ahh, no kuulge! Ega ma üksi ka siia jää!“ põrutas kolmas hamster ja ruttas sõpradele appi.
Siis aga juhtus midagi ootamatut. Puuri uks, millest kolmas hamster kõigi oma nelja jalaga kinni hoidis ja mida ta hoolega näris, langes äkki koos temaga väljapoole lahti. Kõik kolm tardusid mitmeks sekundiks kivikujudena paigale. Siis aga tabas neid õnnejoovastus. Nad ronisid üksteise järel juubeldades puurist välja, hüppasid toolile, sealt põrandale ja sibasid kiiresti-kiiresti kapini, kust olid näinud paistmas paradiisiaeda.
Kuid kapi uks oli kõvasti kinni. Esimene hamster asus kohe jälle närima, kuid külmkapi maitse ajas tal südame pahaks.
„Mhh, me ei pääse siia sisse!“ olid nad nõutud.
„Aga siin taga, tulge, selle müriseva kupli juures on hea soe, toon siia küüliku juurest põhku ja saepuru ja teen meile mõnusa elamise,“ pani kolmas hamster ette ja hakkas kohe tegutsema, otsides külmiku mootori juurest parimat võimalikku pesakohta.
„Ega siin väga viga ka ei ole, ruumi rohkem ja põnevam ka kui puuris!“ arvas teine. „Lähen toon küüliku juurest õuna ka, vaevalt, et tal midagi selle vastu on.“
Ja tal oli õigus – külmiku kõrval suures puuris elav küülik ei pannud väikest närilist tähelegi.
„Me peame ikkagi kappi saama!“ ütles esimene hamster ja hakkas külmikusse sissepääsu otsima, närides tasapisi kord ühest ja siis teisest kohast.
Ja kui ta sissepääsu leidnud pole, siis otsib ta seda tänase päevani. Ning teised kaks mõnulevad samal ajal külmiku sooja mootori juures, käies vaid aeg-ajalt küüliku juures külakostil.
