“Lisaks tõsisele treeningule annab rahvatantsuga tegelemine ka väga head kultuurilised teadmised eestlaste tantsu pärandi ja meie esivanemate tantsu harjumuste kohta.”
Tallinna Nõmme Huvikoolis saab rahvatantsu õppida alates 19. eluaastast. Seda imekaunist ja ka praktilist oskust õpetab meil Lisanna Tälli.
Lisanna kust sa pärit oled ja kust on saanud alguse sinu tantsutee?
Sündisin Tallinnas ja elasin kogu lapsepõlve ühes armsas vanavanaisa ehitatud majas. Läksin aga kodust veidi eemale Harkujärve algkooli, kuna olin ka seal lasteaias käinud ning kõik õpetajad olid mulle juba tuttavad. Kuna minu unistus oli väiksest saadik saada baleriiniks, siis viisid vanemad mu viie-aastaselt ka Kaie Kõrbi balletikooli, kust sai alguse minu tantsutee. Kooli kõrvalt otsisin veel tantsimisvõimalusi ja teises klassis kuulsin ema väga hea sõbranna käest Tantsuansambli Sõprus juures tegutseva lasterühma kohta ning selle juhendajast Agne Kurrikoff-Hermanist väga häid sõnu. Niisiis otsustasingi minna rahvatantsu proovima ning võib öelda, et sellest hetkest sai alguse minu jäägitu armastus eesti rahvatantsu vastu ja Agnest sai minu väga hea sõber ja suur eeskuju. Olen alati imetlenud tema võimet oma tantsijaid emotsionaalselt köita tantsumaailmaga. Armastusväärne on ka see, et tantsurühm ja tantsulapsed on tema teine pere ja hingamine.
Tantsuansamblis Sõprus tantsin ka tänasel päeval. Vahepeal algkooli lõpu poole proovisin lisaks rahvatantsule sõbranna kutsel ka showtantsu maailma, tantsisin Kati Tantsustuudios, praeguses KT stuudios, minu juhendajaks oli Kati Grüner, kes mängis kindlasti ka rolli minu edasise tantsumaailma avastamise soovis, nähes minus sära, graatsiat ja tantsu armastust, omakorda tema emotsionaalsete tantsutundide kaudu avastasin ka ise endas need omadused. Lisaks Harkujärve koolile, olen õppinud ka Gustav Adolfi Gümnaasiumis ja Tallinna Prantsuse Lütseumis.
Mida tantsimine sulle annab?
Tantsimine on mu suur kirg olnud terve elu, see on aidanud mind ka stressirohkematel perioodidel nii koolis kui tööl. Mäletan, et gümnaasiumis ei suutnud mõned klassikaaslased uskuda, kuidas ma nii suure hulga kodutööde kõrvalt jõuan veel trenni minna, tööd tehtud ja ise nii rahulik ja rõõmsameelne olla. Tants oli aga see, mis andis mulle just lisaenergiat ja jõudu, et ka kooliga järjel püsida, mina poleks jällegi suutnud ilma koolipäeva järgse trennita kohe kodutöid tegema hakata.
Millal said aru, et tantsust saab sulle elukutse?
Oma tantsuga seotust elus teadsin juba väga väikesest peale. Kui aga lisaks Sõprusele Prantsuse Lütseumisse õppima asudes tantsuansambel Leesikatega liitusin, liikusid mu mõtted järjest enam sinna poole, et tantsust võiks saada ka lisaks hobile minu töö ning et võiksin ka ülikooli koreograafiat õppima minna. Leesikates andis väga palju indu ja oli suureks inspiratsiooniks ja eeskujuks Kristiina Siig. Mulle meeldisid tema õpetamise mustrid, tema läbisaamine rühma liikmetega, samas aga ka piisav nõudlikkus ja oskus võluda tantsijatest välja nende maksimum võimed. Leesikates õppisin väga palju ka eesti pärimustantsude ajaloo kohta, ning nägin tantsuõpetaja töö mitmeid eri tahke lähedalt ja hakkasin seda tööd veel rohkem hindama ja tundma, et võiksin ka ise töötada tantsuõpetajana.
Kuhu sa tantsimist õppima läksid?
Tallinna Ülikoolis Koreograafia erialale sissesaamine osutus väljakutseks, tahtjaid oli väga palju ja katsed olid pingelised, rõõm oli aga suur kuulda oma nime sisse saanute hulgas. Kolm ülikooliaastat osutusid väga huvitavateks ja ma arenesin nende jooksul tohutult väga mitmes erinevas tantsu valdkonnas. Kohtusin mitme inspireeriva õpetajaga, kõige meeldejäävamad ja kõige suuremaks eeskujuks on olnud kindlasti Elo Unt ja Sille Kapper. Lisaks paljule muule, andis koreograafia ka väga palju kontakte. Sain osaleda mitmes huvitavas projektis, nagu näiteks esimese Tallinna Tantsupeo korraldusmeeskonna töös, samuti mitmes lavastuses kaasa lüüa, nagu näiteks Elo Undi “Piki lauda”.
Kuidas jõudsid Nõmme Huvikooli?
Tänu koreograafia õppimisele tekkis mul mitmeid väga kasulikke ja huvitavaid kontakte. Näiteks Elo Undi kaudu tekkis mul kontakt minu praeguse rühmaga Nõmme Huvikoolis. Mäletan, et kui Elo pakkus mulle, et võiksin hakata juhendama üht Nõmme sõprade ringi, kes soovivad 2019. aasta üldtantsupeole “Minu arm” minna, siis olin alguses küllaltki hirmul, vastutus tundus suur, kuna ma polnud päris üksinda veel rühma juhendanud. Kuid pakkumine tundus siiski lisaks suurele vastutusele ka väga ahvatlev ja tore. Hakkasimegi 2018. aasta alguses rühmaga toimetama ning sellest sõprade seltskonnast on tänaseks saanud üks tore rühm nimega Tantsuvabrik Leek.
Nõmme Huvikooli tulin ma esialgu tegelikult sooviga alustada lisaks segarahvatantsurühmale ka pärimustantsuringiga väikestele lastele, kahjuks see plaan esimestel aastatel aga ei õnnestunud erinevatel põhjustel ning on ilmselt veel ootamas oma aega. Kes teab!? Nõmme Huvikooli, täpsemalt Nurme majja juba esimesele töövestlusele tulles tundsin kohe ära, et see on väga mõnusa hingamisega maja, kus näeksin ennast igal juhul töötamas. Tänu nii huvikooli juhtkonnale, kes on tohutult inspireeriv ja oskusega kasutada ära inimeste maksimumvõimed, kui ka kogu kollektiivile, kes on kõik minu meelest väga kokkuhoidvad, tunnen end Nõmme Huvikoolis alati väga hoituna.
Mida rahvatants sellega tegelejatele annab?
Leian, et rahvatants on väga hea tantsustiil, kuna sellega saab tegeleda alates lasteaiavanusest kuni nii kaua kuni veel jalgadel seista jaksab, ehk ajalist piiri sellega tegelemisel pole. Lisaks tõsisele treeningule annab rahvatantsuga tegelemine ka väga head kultuurilised teadmised eestlaste tantsu pärandi ja meie esivanemate tantsu harjumuste kohta. Ja kõigele muule annab see hea koostöö tegemise oskuse. Leian, et rahvatantsija on inimene, kelle peale saab alati loota! Olen ise juba väikesest saadik harjunud, et kui jätan trenni või ka esinemisele minemata, siis kannatab sellest terve rühm ning seetõttu olen õppinud olema kohusetundlik ning kaaslastega arvestav ja koostööaldis. Seetõttu soovitan rahvatantsu nii igale lapsele kui ka täiskasvanule, sellega alustada pole kunagi liiga vara või liiga hilja.
Mis mind minu töös inspireerib on see kui tantsija küsib mõnd pärimustantsu tantsides, et aga mida selle tantsu nimi endast siis kujutada võis ja mida mingi liikumine tähendas meie esivanemate jaoks. Tänu sellistele hetkedele saame terve rühmaga koos mõtiskleda. Mina saan jagada oma teadmisi ning mis osas minu teadmised otsa saavad, jagavad tantsijad jällegi oma arvamusi, selline dialoog on minu jaoks nii oluline, lisaks tantsimisele ka arutleda tantsuteemadel. Lisaks on mind liigutanud mõned sellised hetked, kui tegin näiteks esimesel pärgviiruse isolatsiooni kevadel oma tantsijatele ühe tantsu, mille siis palusin neil iseseisvalt ära õppida, ning see peale üks tantsija kirjutas, et appi kui ilus, kas ma võiksin natukene nutta! Teine tõi välja, et kas ma olen hulluks läinud (viidates tantsu raskusastmele) ning kolmas oli jõudnud juba esimese tunniga tantsu ära kirjeldada. Ehk tuli välja suur tantsuigatsus, mis kõigil vahepeal tekkinud oli ning oli liigutav kuulda, kui tähtsal kohal tantsimine ikkagi minu tantsijate jaoks on. Naudin nii neid hetki, kui trennisaalis tekib ootusärev vaikus, kõik on valmis õppima enda jaoks midagi uut, kui ka samas väga kirevad kilked, kui olen pakkunud mõnd natukene naljakat või tantsija jaoks uut, ebatavalist harjutust. Mulle meeldib väga mõte, et ära lase ühiskondlikul arvamusel ja tagasihoidlikkusel end takistada, vaid unista täiega! Võib-olla just seetõttu hindan oma tundides just julgust proovida ja katsetada kõike, mida tantsijale pakun, ning mitte kunagi jääda oma mugavustsooni, vaid pürgida ja liikuda ikka aina edasi, oma unistuste täitumise poole.