Ka oma maailmarekordi tegin ookeani kaldal Ameerikas New Yorgis.
Nõmme Huvikooli Nurme maja õuelt tuleb mõnikord omapärast vinguvat häält. Siin harjutatakse kiirusautomudelitega järjekordseks võistluseks. Kiirused on kiiremad kui vormelautodel. Kuigi heli võib tunduda mõnele häiriv, on just see ringrada andnud Eestile kõige rohkem medaleid toonud sportlase. Räägime täna juttu meie automudelismi õpetaja Lembit Vaheriga.
Lembit, palun räägi, kus sa oled sündinud ja üles kasvanud.
Olen sündinud Tallinnas ja üles kasvanud siinsamas Nõmmel. Elasime Vabaduse puiestee alguses. Mu ema on öelnud, et minu esimene sõna oli, mitte “emme” vaid “auto”. Autosid olen armastanud nii kaua kui ennast mäletan. Lapsena meie perel autot ei olnud, siis meeldis mulle väga bussiga sõita, eriti kui need mõnikord kihutasid. Kooli läksin praegusesse Rahumäe Põhikooli. Tollel ajal kandis ta nimetust Tallinna 27. 8-klassiline kool. Kuuendast klassist peale oli mul selge, et tahan minna õppima Tallinna Tehnikaülikooli. Siis kandis kool nime Tallinna Polütehniline Instituut. Peale põhikooli Tallinna 2. Keskkooli minnes püüdsin väga saada autoklassi. Seda ma õnneks ka sain. Nii et autojuhiloa sain enne kaheksateistkümnendat eluaastat. Ema sai Moskvitši ostu loa. Tollel ajal käis uute autode saamine üldiselt ainult läbi ametiühingu. Nüüd oli meie perel auto olemas ja kuna isal autojuhiluba polnud, siis olingi mina meie pere autojuht. Peale keskkooli lõpetamist sain sisse TPI automajanduse erialale, just nii nagu kuuendast klassist peale otsustanud olin. 1985. aastal lõpetasin TPI ja läksin tööle Tallinna Autobussi koondisesse. Sealt kutsuti mind Nõukogude armeesse aega teenima. Läbi õnne sain seda teha siin Tallinnas.
Kuidas see võimalik on, et sind lasti aega teenida Tallinnas?
Tollel ajal oli tehnikaspordi katuseorganisatsiooniks ALMAVÜ, mis oli oluline inimestes patriotismi kasvatamisel. Kui mind sõjakomissariaati kutsuti, juhtus huvitav asi. Olin juba TPI-s saanud ohvitseriks ja siis rääkisin seal, et kuulun ALMAVÜ-sse ja olen meistersportlase kandidaat. Spordiga tegelemise eesmärgil taotleks ALMAVÜ minu vabastamist sõjaväelisest töökohustusest. See tegelane, kes mind kuulas, ütles: “Ma annan sulle 20 sekundit mõtelda. Sul on valida, kas Vladivostokis laeva peal 3 aastat või Tallinnas maa peal 3 aastat. Sa võid oma kirju tuua, aga kas neist abi ka on! Tee oma valik, kas praegu Tallinn või hiljem Vladivostok”. Asjal oli muidugi veel teine konks sees. Oli aasta 1987 ja oli oht hiljem saada Tšernobõli saadetud. Seda ma kindlasti ei tahtnud. Nii saigi üks elu olulistest otsustest tehtud 20 sekundiga. Valisin Tallinna. Minu õnneks hakati just sellel ajal Nõukogude armeed kokku tõmbama. Teenisin kaks aastat ja kaks kuud mereväestaabis garaaži ülemana. Ehk siis jälle koos autode, masinate ja tehnikaga.
Kuidas ristusid sinu teed Tallinna Nõmme Huvikooliga?
Tollel ajal oli see Nõmme Pioneeride Maja. Ema tõi mind käekõrval siia aastal 1969. Muidu automudelismi ringi võeti alates teisest klassist, aga mina olin tollel ajal veel esimeses. Ema siis palus, et võtke ta vastu, ta on tõeline autohuviline. Ja vastu mind võeti. Olin rühmas kõige noorem. Tollel ajal oli siin automudelismi õpetaja Artur Rand, kes oli sellel alal tõeline korüfee. Algas minu jaoks ülipõnev elu, kus sai ise õppida oma kätega midagi põnevat tegema. Alguses olid autod papist ja kummimootoriga. Majas sai mööda koridore 15-meetrilisi rallisid teha. Ootasin oma 12-ndat sünnipäeva, et pääseksin ka trei- ja freespinkide peale. Siis oli lihtsalt selline kord. Tundub et need tööpingid on ajatud, sest teen nendel samadel pinkidel ka praegu kõik vajalikud asjad ära. Kõik, mis ühe auto sees peab olema, sai selgeks – kolb, keps, silinder, väntvõll, süüteküünal, karburaator, bensiinipaak, summutitoru. Kõik oli lihtsalt palju väiksemas mõõtkavas. Oskus tunda materjale, teada mida mille jaoks saab kasutada ja miks – kõik need teadmised ja oskused tulid Nõmme Pioneeride Majast. Hiljem läks elu veel põnevamaks. Algasid sõidud erinevatele võistlustele. Ma olen ALMAVÜ rahadega sõitnud läbi pea kogu Venemaa ja palju tolleaegseid liiduvabariike. Esimene niiöelda välisvõistlus oli Riias. Olin siis kaheksandas klassis. Sellel ajal õppisin ma palju Jaak Ringmäe käest, kes oli sellel alal esimene eestlasest Euroopa meister. Tema oli inimene, kes aitas neid poisse, kes olid huviga asja kallal. Aitas nõu ja jõuga. Paljuski tema abile sain Taškendis 1979 NSVL noorte meistrivõistlustel pronksmedali. See oli minu esimene uhke medal. Muidugi, kui kamp noori poisse koos on, siis ega ilma lollusteta ka ei saa.
Järgmine lugu juhtus sealsamas Taškendis. Oli laupäeva õhtu kell üheksa ja otsustasime kuuekesi minna linnapeale jalutama. Hotellis sõitsime alla liftiga ja vaatasime, et ülekoormustuli meie kuue poisi raskuse peale ei põlegi. Otsustasime kontrollida, kas tuli on ikka korras. Hakkasime liftis koos hüppama. Katse lõppes kurvalt – lift jäi kahe korruse vahel seisma! Selgus, et laupäeva õhtul seal ei tööta küll keegi. Ja nii me siis veetsime oma vaba õhtu ja poole ööd takkapihta umbses ja kuumas liftis. Saime uste vahele mingi prao kangutada, kust hotellitädid tõid meile vett ja saime ka õhku juurde. Öösel kella kahe ajal hakkas lift järsku liikuma, ju siis oli keegi hooldusmees leitud. Nüüd mõtlen, et ise olime tehnikapoisid, aga piiride kompimiseks mõistust sellel hetkel ei jagunud veel piisavalt.
Hiljem, kui olin juba 18 ja läksin TPI-sse õppima, tulin Nõmme Huvikooli õpetajana taskuraha teenima. Isegi siis, kui teenisin armees, sain ikkagi siin väheke asju käia ajamas. Kuigi ma siin kõik vahepealsed aastad töötanud ei ole, olen olnud seotud selle maja ja automudelispordiga kogu aeg. Siit majast leidsin endale ka abikaasa. Seitse aastat tagasi korraldas tollane direktor Margus Maasik mulle paraja piruka, kutsudes mind ajutiselt kaheks nädalaks tehnikaringi õpetajat asendama. See pikenes kogu aeg kahe nädala võrra, kuni minust sai jälle Nõmme Noortemaja õpetaja.
Mida annab sinu arvates automudelismiring lastele? Miks peaks sellega tegelema?
Alguses annab see lastele käteosavust. Midagi põnevat ja tööpinkide abil ise teha oma kätega. Töö tegemise käigus jääb sinna kahe kõrva vahele ka praktilist inseneri tarkust. Sa hakkad nägema ja aru saama, kuidas päriselus tegelikult materjalid ja füüsika seadused toimivad. Edasi jõudes saavad poisid mingi vana mudelauto, mida putitada, parandada ja täiustada. Neile tekib võimalus minna võistlustele ka oma hoovist välja. Selle kõrvalt hakkab siis igaüks omale ehitama uut ja paremat autot. Nii areneb oskus näha materjalide omadusi, mõista, kuidas midagi päriselt toimib. Hiljem tippsportlasena võisteldes tuleb arvestada paljude parameetrite koosmõjuga tulemusele ja teha nende analüüsi. Näiteks ainult mootori seadistamisel võib üles lugeda vähemalt 50 erinevat parameetrit, millede kombinatsioon kokkuvõttes määrab, kas edu või ebaedu. No kas selline asi siis ei arenda! Tohutult arendab! Hiljem juba TPI-s õppides nägin, kui suur väärtus on kogu sellel praktilisel tarkusel, mille huviringis omandasin. Tänu sellele oli mul ülikoolis paljud ained väga lihtsad ja selged ning on aidanud mind edaspidises elus. See on see tarkus, mida püüan täna ka oma õpilastele edasi anda.
Sa ütlesid, et peab arvestama umbes viiekümne erineva parameetriga. Kas võiksid tuua palun mõne huvitava näite? Millega siis peab arvestama?
Üks tegur, millega tuleb arvestada, on õhk. Täpsemalt õhus olev hapnik. Kui arvata, et hapnik on igal pool sama, siis pole see üldse nii. Pealegi jääb hapnikku õhus järjest vähemaks ja see tähendab seda, et mootorid saavad tagada vähem kiirust ja võimsust. Metsa istutamine siin ei aita, sest põhiline hapnik tuleb ookeanist, aga ookean on igasuguse risuga saastatud ja seal leiduvad organismid ei tooda enam sellisel määral hapnikku. Inimese organism on sunnitud sellega kohanema, aga mootorid tuleb kohandada. Õhuga seoses peab arvestama ka, kui kõrgel merepinnast on võistlusrajad. Saksamaal on need näiteks 500 meetrit merepinnast, Ukrainas 300 meetrit jne. Meie ringrada on umbes merepinnaga samal kõrgusel. Kui õhurõhk langeb, on õhutakistus väiksem. See võiks tunduda ju hea, aga tegelikult sellises olukorras on õhutihedus väike ja mootor jõuetu, kuna hapnikku on vähe. Nüüd tuleb mängida teiste teguritega, et võimalikult kiiret tulemust saavutada. Kiiremad sõidud saabki teha ookeani kaldal, sest seal on hapnikku tunduvalt rohkem. Ka oma maailmarekordi tegin ookeani kaldal Ameerikas New Yorgis.
Millega veel peale automudelismi tegelenud oled?
Automudelismiga on muidugi see hea asi, et sellega tegeledes hoiad aju kogu aeg töös. Kuid olen väga tänulik oma isale, kes lapsest peale nõudis, et tegeleksin ka mingi tõelise spordialaga. Tippsportlast just minust ei saanud, aga olen tegelenud läbi aegade erinevate aladega. Näiteks iluuisutamine, ujumine, kergejõustik, maadlemine, korvpall. Viimase peale on mul mingi kaasasündinud anne, aga vajalikku pikkust pole antud. Korvpallitrennis pole ma kunagi käinud, aga mänginud olen seda kogu elu tänaseni. Lihtsalt on antud viskekätt, pallitunnetust ja platsinägemist. Praegu teen metsajooksu koos noorema tütrega, sest vanem tütar on jalgpallur ja jookseb mind üle. Ka minu edu tiitlite võitmisel on seotud ja motiveerinud mind kogu aeg aktiivselt sporti tegema, et suudaksin ringraja keskelt oma autole ise suurimat võimalikku hoogu anda. See on füüsiliselt üliraske sooritus, aga heale tulemusele ülioluline. Muidugi on mulle alati meeldinud ka reisida. Seda sooviks veel teha, sest kuigi maailmas on seoses võistlustega palju käidud ja enamus maailma ringradadest ära nähtud, siis tahaks veel lihtsalt niisama reisida ja veidi maailma põnevaid paiku avastada.
Sinu kohta on üks üllatav fakt. Sa oled kõige rohkem tiitlivõistluste medaleid võitnud Eesti sportlane. Kuidas on sul see õnnestunud?
- aasta MM-il olin umbes seitsmeteistkümnes. Otsustasin, et kuni järgmise MM-ini, mis toimub alati kolme aasta tagant, teen ööd ja päevad tööd. Tahtsin väga näha, kuhu Lembit Vaher võiks nii välja jõuda. Ja 1998. aasta MM-il Austraalias jõudsin kullaga poodiumile. 1999. aastal oli Eestis EM. Peale seda oli meie võistkonna areng nii kiire, et aastal 2000 saime EM-il kolmanda koha ja edasi oleme võistkondlikult pea iga aasta võitnud. Tiitlivõistlustel medaleid olen saanud alates 2000. aastast igal aastal kuni 2019. aastani. 2020. aasta oli puhkeaasta, sest pea kõik võistlused jäid koroona tõttu ära. Eriti edukas oli periood 2009-2015, mil ma võitsin igal aastal kaks Euroopa meistritiitlit korraga.
Olen käind, olen näind, olen üht-teist saavutand ja nüüd tunnen, kui äge on seda kõike noortele edasi anda, et ka nemad saaks käia, näha ja saavutada!