Tallinna Nõmme Huvikoolis leidub palju huvitavat! Kuid kindlasti üks põnevamaid kohti on huvikoolile kuuluv Nõmme Loodusmaja. Siin elab igasugu elukaid ja võetakse ette huvitavaid tegevusi. Loodusringide tegevuse eesmärk on säilitada noortes seda tervet uudishimu elusa looduse vastu, mida loomupäraselt tunnevad kõik väikelapsed.
Evelyn, sina oled üks meie loodusringide juhendajatest, räägi palun, milline oli su enda lapsepõlv ja kui palju oli see seotud looduse ning loomadega.
Sündinud olen Tallinnas ja suurem osa minu lapsepõlvest möödus Lasnamäe kortermaja 3-toalises korteris. Mäletan, et vorpisime õega päevast päeva hoovi liivakastis kooke ja torne teha, rippusime ja kukerpallitasime turnimisredelil või vaibakloppimiseks mõeldud torudel, mängisime teiste lastega ukakat, peitust, rahvastepalli või luurekat. Veidi vanemaks saades tõstsime luureka sõna otseses mõttes kõrgemale tasemele ja mängisime seda Lasnamäe majade katustel ja trepikodades, kus sel ajal vabalt liikuma pääses. Eks meid aeti sealt minema ka. Üheksandalt korruselt treppe mööda alla joostes tundus ülinaljakas kõiki uksekellasid helistada ja sellega naabrite omavahelist suhtlust arendada. Selles tegevuses polnud meie kamp sugugi ainus ning kujunes täiesti normaalseks esimesele (ukse)kella helistamisele mitte reageerida. Teinekord eksperimenteerisime, kui palju inimesi lifti mahub, et see ülekoormatuse tõttu seisma ei jääks. Sellised väikesed pättused.
Minu arenguloos tähtsamat ja palju põnevamat rolli mängis võimalus kõik suved ja vaheajad veeta ühel Eesti saarel vanavanemate juures. Vanavanematel oli korralik talumajapidamine, kuhu kuulus piima- ja lihakari, kodulinnud, põllud, heinamaad ja kõik muu selline, mis ühes korralikus talus olema peab. Seal sai selgeks käsitsi lehmade lüpsmine, vikatiga niitmine, istutamine, rohimine, saagikoristus, teravilja kuivatus ja kõik muud tööd, kuhu lapsekäsi sujuvalt suunata sai. Proovisin ka villakääridega lambapügamist, kuid lammaste huvides leiti olevat parem, et seda teeksid siiski täiskasvanud inimesed. Vanaisa oli saarele kohaselt pühendunud kalamees ja kala oli saareköögis ikka au sees. Ilmselt keegi ei tee paremat kalasuppi kui minu vanaema. Vaieldamatuks lemmikuks on mul siiani õiges suitsuahjus õige suitsuga tehtud angerjas ja ahven. Ka põhjaõngede laskmine oli lapsele väga põnev: ussikeste kaevamine, õngeotsa ajamine, saagiootus ja selle varahommikune väljatoomine, millest ma lapse õnnis-magusat und magades järjekindlalt ilma jäin.
Varases lapsepõlves oli mul kaks kõige suuremat sõpra. Maal oli selleks lammas Kaire, keda ma paitamas, kallistamas ja võilillelehtedega meelitamas käisin ja linnas sõbrapere hiigelsuur ja sama rahulik newfoundlandi tõugu koer Alice, kes stoilise rahuga kõik laste riukad ära kannatas. Inimestega suhtlemine ei pakkunud mulle üldse nii suurt huvi, kui talu loomaaed ja talumaadel toimuv elu. Ümbruskonna lastega sai ikka mängitud. Minust polnud erilist nukunurgas tee keetjat või rollimängudega kodu mängijat. Õnneks külalastest ka mitte. Kaua seda teed ikka keeta. Puude otsas ja veskivarematel ronimine, onnilaadsete kuhilate ehitamine, uute saladuslike kohtade avastamine (tavaliselt sammaldunud niiskemad ja hämarad nõiduslikud kohad metsas või karjamaal), otsimismängud, ujumine ja rattasõit olid need tegevused, mis mind tõmbasid. Siis ei olnud vanusele vastavas suuruses jalgrattaid nagu praegu, kui kolmerattaline välja arvata. Eks tulemused olid tingimustele vastavad. Natuke nuttu ja kipitust, peale mida nokiti katki kukutud põlvedest kivikesed välja, lenks väänati otseks ja kui midagi hullu polnud, läks sõit edasi. Ja muidugi tahtsid uurimist kõik ilusamad merekivid, merekarbid, kalamaimud, veetaimed ning mets ja karjamaad koos selle asukate põnevate tegemistega. Kõik pesast kukkunud linnupojad oli vaja päästa ja pesas suurematele epistlit lugeda, et nad vähem ahnitseks, sipelgatele otseteed juhatada, mardikatele kuivanud lehtedest või liivast maja või linnaosa ehitada, eeskoja aknal põrisevad imeilusad värvikirevad kuldpõrnikad õue tagasi aidata. Kuidagi pidi teada saama, kas kausis vingerdav angerjas jõuab elusalt mereni tagasi või mitte (ei jõudnud, ema püüdis ta enne kinni) või kas sisse imenud puugi saab nabast kätte, kui talle võid peale määrida (sai küll). Mälestus pikimast maost, keda ma Eesti looduses kohanud olen, ongi pärit lapsepõlve mereäärselt kruusateelt. Tee laius selles kohas oli umbes 2 meetrit ja madu nautis sellel oma täies pikkuses päikesevanni, ulatudes ühest tee otsast teise. Eks ta emane nastik oli, kes 1,5 m pikkuseks kasvada võib. Eemalt vaatasin, et kummivoolik, neid vedeles teinekord suvalistes kohtades ja sõitsin rattaga üle. Ehmatus oli suur, kui kummivoolik ratta all elama hakkas ja kadakapõõsastesse vingerdas. Muidugi tahtsin teada, kus selline suur madu elab. Püüdsin kuulatades sahinat tabada, kuid olin seisma jäänud rautsikute (rahvakeeli kusisipelgad, saarlased nimetavad narblasteks) pesasse. Rautsikute hammustus on väga valus, ohvri suhtes veel ülekohtusem on, et läheb veidi aega, kuni hammustus tunda annab. Kui ma nad avastasin, olid nad mu jalale juba korraliku kambaka teinud, terav valu muutus järjest piinavamaks, nii et madu oli selleks korraks unustatud.
Olin vist 6-aastane, kui ükskord külavahel jalutades leidsin koha, kus kasvas hulgaliselt ilusaid kevadkogritsaid. Korjasin neid kausitäie ja viisin koju. Paljude seentega on see lugu, et ajaloos on nende mürgisust korduvalt ümber hinnatud, nii polnud teada, et kogrits ilma kupatamata mürgine on. Tõenäoliselt polnud peres keegi korraga ka taldrikutäit praetud kupatamata kevadkogritsaid ära söönud, nagu mina seda tegin. Pealegi ei kõlanud kevadkogritsa rahvakeelne nimetus lehmanisa ju kuidagi mürgiselt. Olukord oli olnud päris kriitiline. Mäletan, et oksendasin, värisesin, lihased ei allunud kontrollile, tuba käis ringi, venis välja ja muutis värvi, pea lõhkus hullupööra. Ellu ma jäin, kuid seentest korjan siiani vaid kukeseeni ja lambatatikut – neid pole võimalik millegagi segamini ajada ja mürgistust on neist samuti keeruline saada.
Kelleks tahtsid sa lapsena saada ja milliseks su haridustee kujunes?
Peale seda, kui mõistsin, et võluriks ma siiski ei saa, tahtsin loomaarstiks saada. Teine unistuste töökoht oli õpetaja, sest õpetaja on tark, tohtis punase pastakaga vihikutesse parandusi teha, tahvlile kirjutada ja hindeid panna. Siis oli periood, kui tahtsin saada poe kassiiriks, sest see tundus nii põnev, kuidas nad oma kassanuppudega kiiresti plõksutasid. Veel tahtsin saada baleriiniks, kuigi ma paindun puuhobusest vaid veidi paremini.
Kooliteed alustasin 1986. aastal Tallinna 13. Keskkoolis (nüüdne Laagna Gümnaasium). Tänapäeval tundub üsna mõeldamatu, et laps läheb oma elu kõige esimesel koolipäeval täitsa omapead kooli. Mõlemad vanemad olid aga tol päeval tööl ja pidin ise hakkama saama. Aktusele minnes kukkusin katki oma ilusate uute valgete sukkpükste põlved, vasaku peopesa ja osad lilled, nii et aktus möödus vapralt pisaratega võideldes. Valus nagu polnudki, küll aga kohutavalt piinlik. Kooli vahetunnid nägid meie algklassides välja sellised, et lapsed pidid paarikaupa koridoris ringiratast kõndima. Rääkida tohtis vaikse häälega, parem, kui üldse mitte. Koridoris oli korrapidaja või mitu, tavaliselt mõni vanema klassi pioneer, kes võttis oma ülesannet täie tõsidusega. Õigel oktoobrilapsel pidi olema kaasas kamm, taskurätik, küüned pidid olema lühikeseks lõigatud, rinnas oktoobrilapse märk ja tubli vanema klassi pioneer kontrollis, et kõik algklasside juntsud nõuetele vastaksid.
Õppisin varakult lugema. Juba enne kooli oli mul hulk lasteraamatuid läbi loetud. Ma ei julgenud seda õpetajale välja näidata, sest kõik teised alles veerisid ja mina pelgasin tähelepanu. Istusin siis nina raamatus ja teesklesin, et ma ikka veel loen. Elasin palju oma unistustes ja raamatud andsid fantaasiale nii kõva hoo sisse, et ma vahel ei saanudki aru kummas maailmas ma parasjagu viibin. Minu keskkooli lõpp jäi sellesse perioodi, mil kõrgharidus oli veel tasuline. Populaarsed olid sellised alad nagu majandus, äri- ja haldusjuhtimine, sinna mul asja polnud. Mind huvitas endiselt loodus, huvitasid ka arstiteadus ja psühholoogia. Soovitused oma ainet edasi õppima minna olid andnud geograafia ja kirjanduse õpetaja, kuid ma ei leidnud omale tol ajal kohe sobivat õppekava.
Käisin töö kõrvalt erinevatel kursustel ja tudeerisin TTÜ-s loodusteaduskonnas, kust suundusin Räpinasse sessioonõppena keskkonnakaitse spetsialisti eriala omandama. Keskkonnateemad on põnevad, köitvad ja tulised, lisaks sain uusi teadmisi Eesti loodusest ja teemasid, mida iseseisvalt edasi uurida. Mõne huvipakkuva teema puhul sean sammud otsejoones raamatukokku ja uurin seda nii sügavate kihtideni, kuni mul rohkem küsimusi pole. Mida rohkem ma uurin ja õpin, seda rohkem mõistan, kui vähe ma ikkagi tean ja eelistan tegelikult vait olla.
Iseõppimisest ja materjalide otsimisest efektiivsem on endiselt süstemaatiline õppimine ja nii võtan suurima heameelega osa erinevatest koolitustest, seminaridest, konverentsidest, mille teemadeks loodus, keskkond, laste juhendamine vms. Juunis sai lõpu lühikursus TÜ-s „Psühholoogia alused“ ja hetkel on pooleli ka teine lühikursus: „Koostöine koolikultuur ja õpetaja kui liider huvikoolis“ TLÜ-s, mis lõppeb sügisel. Viimasest on kõige eredamalt meeles “5 miksi meetod”, mida mulle meeldib nüüd kasutada. Lühidalt küsitakse probleemi algpõhjusteni jõudmiseks 5 korda küsimust “miks” või “milleks see hea on” vms. Proovige! Näiteks õhtul külmkapi juures. Umbes kolmanda “miksi” juures saavad tõenäoliselt argumendid otsa. Parimal juhul aga jõuate esimese vastuseni tagasi. Koolitusel me kasutasime antud meetodit analüüsimaks, miks me teeme seda tööd, mida me teeme. Minuga juhtus see “parimal juhul”, ehk, et olen õiges kohas ja teen õiget asja.
Kuidas sattusid sa meie Nõmme huvikooli?
Nõmme huvikooli sattusin keskkonnakaitse eriala omandades praktika käigus. Täpsemalt tõi tee mind Nõmme loodusmajja, kus alushariduse jagamise käigus pööratakse loodusele ja keskkonnale suurt tähelepanu. Loodusmaja puhul polnud tegemist otseselt keskkonnakaitset puudutava teemaga, mida püüdis ka kooli praktikakorraldaja mulle selgeks teha, kuid kuna suur osa õppekavast oli seotud otseselt Eesti loodusega, mis seostub suurel määral õppekavaga, anti siiski roheline tuli. Seda enam, et plaanisin praktika jagada mitme ettevõtte vahel ja nii ma oma valikut praktikakorraldajale selgitasin. Kuid loodusmajas läks põnevaks, lisaks olid inimesed toredad. Sain osaleda nii õppetöös, matkadel kui laagrites ja nägin korraldajapoolset organiseerimist, ettevalmistust, loomingulisust ning pärast laste uudishimu, suuri rõõmsaid silmi ja tegemisrõõmu. Enne, kui arugi sain, olid praktikaks vajaminevad tunnid kuhjaga täis. Edasi pühendasin oma aja ja energia lõputööle taimekaitsevahenditest. Ühel suvisel päeval helises telefon ja loodusmaja perenaine Lada Mehikas uuris, kas ma oleksin valmis loodusringi juhendama. Ma ei kujutanud end õpetaja rollis ette. Olen tegelikult nii introvertne tüüp, et mulle tundus oluliselt parem üldse mitte õpetajaks hakata. Lada aga oskab olla väga veenev. Ja tõsi, et lapsed mulle meeldivad. Nad on siirad ja ehedad – parim publik üldse. Lisaks hakkas mind ennast huvitama, kas ja kuidas ma selles rollis välja vean. Leidsin, et sõltumata tulemusest on kogemus õpetajana hindamatu, kuigi klassiruumist rohkem tõmbas mind metsa poole matkajuhiks. Sain ühe koos teisega.
Õpetajana annad endast palju ära. Millised inimesed või tegevused annavad sulle jõudu tagasi?
Tegelikult annan küll. Õpetajaks kas sünnitakse või hakatakse, mina olen see teine variant. Kui õpetajal pudenevad teemad ja teadmised sõltumata ajast ja kohast justkui varrukast, siis mina mõtlen oma tunnid hoolega läbi, valmistan vastavalt vanusegrupile ette. Seda ka retkele minnes. Milline on vanusegrupp, millisteks teadmisteks nad on valmis, kui pikalt jaksavad järjest kõndida, kas ja millised mängud võiksid kõne alla tulla, et kõik ettenähtud aega mahuks jne. See võtab teinekord rohkem aega, kui tund või retk ise.
Aga jõudu annavad eluterve suhtumisega, ehedad, endast, teistest ja loodusest lugu pidavad inimesed. Huumor on oluline, solvumiste asemel võiks inimesed asju rohkem naljaga võtta. Ehedad, arukad ja humoorikad päris inimesed ja südamest tegemised – neid võib mingil määral minu kütuseks nimetada küll. Spordiks püüan alati aega leida. Käin vaheldumisi ujumas, kepikõndi tegemas, jõusaalis, rattaga sõitmas ja peale seda, kui põlv artroskoopia käigus uue hingamise sai, üle aastate taas jooksmas. Muidugi matkan, avastan uusi kohti ja vanu kohti uues kuues. Tavalisest linnakeskkonnast vahepeal loodusesse ümberlülitumine on mulle väga oluline. Eriti oluline, lausa eluliselt vajalik on leida päevi või vähemalt tunde, et looduses korralikult molutada (ehk viljakas mittemidagitegemine, nagu ütleb F. Jüssi) – see on parim viis meele tasakaalus hoidmiseks, puhkamiseks, taaslaadimiseks. Veel meeldib mulle joonistada, lugeda, ise kirjutada. Kõik see, mis toidab hinge, hoiab meele värske ja keha erksa.
Mida loodus ja loomad sulle on õpetanud?
Looduses puudub korrapära, mida inimesed enda ümber armastavad, ometi on seal kõik tasakaalus. Kontrastid, duaalsused, eripärad, mitmekesisus on see, mis mind looduses võlub. Nihked looduses liiguvad varem või hiljem kõik tasakaalupunkti tagasi. Tundlikud ökosüsteemid peavad kohanema järjest uute tingimustega, liigid, kes ei kohane, hävivad, tekivad uued liigid, populatsioonid muudavad vajadusel levilat. Inimene pole siin mingi erand, inimene on osa sellest täiuslikust segadusest, kuigi üsna destruktiivse käitumisega liik. Inimese heaolu tugineb loodusressurssidele, ressursid liigirikkusele, mille olulisus saab minu arvates teenimatult vähe tähelepanu. Enda ümber liike suretades suretame lõpuks välja ka meid endid. Loodus on mulle õpetanud, et kõik on omavahelises seoses, mitte midagi jäävat ja kindlat ei ole, selle mõistmine annab elule hoopis sügavama mõtte ja teekonnale tähenduse. Looduses käib pidev võitlus paremate tingimuste pärast nii liikide vahel kui liigisiseselt.
Loodusmajas loomade tegemiste jälgimine on hea võimalus argisest mõttemürast korraks eemale astuda. Loomadele ei lähe korda SKP või mis-iganes-reiting, nemad tahavad süüa, paljuneda ja ellu jääda, mõni ka hellitamist ja tähelepanu. Loodusmajas on soojaverelised loomad ühes ja külmaverelised teises suures toas. Alguses meeldis mulle soojaverelistega rohkem aega veeta. Naerva inimese moodi häälitsevad uudishimulikud kaelus-turteltuvid, armsate kõrvadega vigurdaja pruun-harjasvöölane Nuhvik ja kõik need ülejäänud suured siirad silmad võitsid üsna kiiresti mu südame. Mõni aeg hiljem leidsin, et külmaverelised sõbrad pole küll nii ilusate suurte silmadega, aga palju põnevam seltskond, keda tundma õppida ja kellest rääkida. Näiteks, et kilpkonn ei tulegi kilbist välja ja tunneb, kui tema kilpi silitada, et tigudel on hammaste asemel riivitaoline hõõrel, et maod seedivad kogu saaklooma peale karvade, et emane munemisvalmis hiid-raagritsikas laseb end levila suurendamise eesmärgil meelega mõnel linnul ära süüa (munad ei seedu) jne. Minu enda 2 last on võlutud mõlema toa eluvormidest, kuid kõige rohkem meeldivad neile loodusmaja maod. Eks ole neilegi seda loodusarmastust ja -huvi üle kandunud, kui ema ühtviisi vaimustunult ninapidi samblas tuhnib, küülikuid silitab või binokulaariga leivahallitust uurib.
Mis on see, mida tahad oma tundides ja matkadel lastele edasi anda?
Huvikoolis olen peamiselt keskendunud elukoosluste ja -keskkondade ainulaadsuse ja haavatavuse ning mikro- ja makroorganismide tutvustamisele. Looduses on kõik muutuv, nii on ka ühiskonnas kõik muutuv. Lapses aitab see arendada paindlikkust ja kohanemisvõimet, et muutuvates oludes toime tulla. Loodusmaja pakub eelkõige kogemuspõhist õpet, selle pinnalt on väga hea ka juba olemasolevaid teadmisi süvendada ja lisahuvi tekitada. Loodusmaja on selleks loonud suurepärased tingimused: elusloomad, retked loodusesse ja looduskeskustesse, looduslaagrid erinevates Eestimaa kaunites kohtades. Kuna matkamine on mulle alati meeldinud, siis retkejuhi amet on midagi sellist, kus hobi ja töö on omavahel põimunud: matkan endiselt, lihtsalt rohkem rahvast on kaasas ja saan neile näidata kõiki neid huvitavaid ja olulisi kohti, rääkida lugusid, kuidas miski siin on alguse või lõpu saanud, kuidas erinevad organismid on omavahel seotud, kuidas looduses käituda, kuidas mitte ära eksida (teoorias olen ma selles väga hea) jne. Üks väike väsinud matkaline küsis minult ükskord, kas see töö on raske ka? See oli mõnus äratundmishetk. Vastasin talle täiesti ausalt, et see on maailma parim töö üldse. Teinekord on olnud selliseid lapsi, kes kardavad Pääsküla rappa minna, sest seal võivad olla hundid või karud. Hirm kiskjate ees on minu arvates eluterve. Kust väike inimene peakski teadma, et Pääskülas hunte ja karusid pole. Laste siirus on nii armas. Kui pärast retke need käekesed tulevad ja kallistavad, siis tuleb see otse südamest. Teadmine, et oled kellegi päeva muutnud ilusamaks, põnevamaks või mõlemat, on see, miks ma seda teen! Kuulata talvise metsa kõrvulukustavat vaikust või mere kaanetanud jäise kilbi oigeid, tunda esimese lume või vihmajärgse metsaraja lõhna, kuulatada tuule kõla puude latvades ja tormilainetes, saab päev värvi ja kirkuse. Iga selline märkamine reguleerib vaatleja tundlapikkust ja selleni tahangi jõuda, seda soovingi lastega jagada. Tunnetusliku kogemuse vahendamiseks on kõnekeel kasin. See pole see, mida saab klassiruumis õppida, kuid millest loodetavasti jääb alateadvusesse jälg, mis tunnistab ja austab peale oma liigi ka teisi ja suunab tegema keskkonnasõbralikke valikuid.
Loodusmajas soovimegi süvendada laste sidet loodusega, anda edasi ühiseid väärtuseid, pakkudes neile emotsioone ja vahetut kokkupuudet kõige elavaga. Pakume neile teaduspõhiseid fakte, oskust teoreetiliselt ja praktiliselt orienteeruda erinevates kooslustes ja ökosüsteemides, teadmist looduse kõikide aspektide omavahelisest seotusest, loodusressursside säästvast kasutamisest jne. Oluline on siinkohal, et laps selle enese jaoks läbi mõtleks – siinkohal tulevad appi mängud ja koostegemised. Hindan kõrgelt laste loovust ja püüan loomingulist tegevust igati soodustada. Elava loovusega ja tagasisidestatud laps julgeb end väljendada ka tulevikus, on autentne ning väärtustab end rohkem. Mitte väheoluline pole lapsele teadmine, et tõepoolest saab ta ise midagi keskkonna hüvanguks ära teha, et temast sõltub midagi. Et igal väikesel või suurel otsusel on väikesed või suured tagajärjed. Kui selgitada, milliseid ressursse on vaja ühe nutitelefoni tootmiseks, uute teksade valmistamiseks, kas elektriauto on parem, kui see tarvitab põlevkivist toodetud elektrit, mis on kasvuhoonegaasid jne ja kui õpilane selle enda jaoks lahti mõtestab, siis varem või hiljem tulevad ka mõistlikud otsused. Ja kui üks inimene saab midagi ära teha, mida siis suudavad 10 inimest? 100? 1000? Iga muutus algab esimesest sammust. Samamoodi tegutsedes ei saa oodata teistsugust tulemust, nii meeldib öelda mu abikaasale ja tal on tuline õigus. Kuni majandus tugineb hedonismile, on keskkonnahoid rohkem tagajärgedega võitlemine. Meid suunatakse tarbima, et tädi Maalil Kohilas ja onu hiinlasel oleks tööd, et nad saaksid oma elujärge parandada, teisalt püüame keskkonda säästa, prügi sorteerida, liike päästa ja võimalikult süsinikuneutraalselt elada. Aga kas me kokkuvõttes tarbime vähem? On vaja, et inimeste väärtushinnangud muutuksid. Loomulikult ma ei arva, et inimkond peaks koopasse tagasi ronima ja askeedina elama, kuid praeguste teadmiste ja tehniliste saavutuste juures on võimalik loodusressursse palju arukamalt kasutada.
Me kõik tuleme oma lapsepõlvest, seal laome tuleviku vundamendi. Lapsed otsustavad, kuidas läheb edasi maailm paarikümne aasta pärast. Anname neile siis vajalikud tööriistad ja teadmised, et nad saaksid paremaid otsuseid teha, kui varasemad põlvkonnad. Ka kohanemisvõime muutunud maailmas tuleb järgmisele põlvkonnale ainult kasuks.
Kas on veel midagi, mida soovid õppida, saavutada? Mõni elutõde või ütlus, mis sind on saatnud või mille järgi püüad elada?
Praegu tõmbab mind psühholoogia ja neuroteaduste poole, eks mind sügisel raamatukogust nende riiulite vahelt leiab. Mõned loometööd ootavad lõpetamist.