Õmblemine on mõnus ja loov tegevus! Enda õmmeldud riided on alati erilised ja kordumatud. Aga õmmelda ei olegi nii lihtne! Seda väga praktilist ja vajalikku oskust õpetab Nõmme Huvikoolis õpetaja Meta Tulyakova.
Meta, sa oskad teha nii palju ilusat ja erinevat käsitööd! Jääb tunne, et sulle on see oskus sünnist saadik kaasa antud. Kus sa oled sündinud ja kasvanud ning kas oled need oskused saanud kaasa oma vanematelt?
Ma olen sündinud ja kasvanud Tallinnas, kuid mõlemad minu vanemad on pärit välismaalt.
Kui ma mõtlen oma eriala ja elukutse peale, siis tahaks minna ajas veelgi kaugemale ja rääkida oma vanavanematest. Minu isapoolne vanaema Aleksandra oli kunstnik. Ma mäletan siiamaani tema ilusaid maale ja erinevaid käsitöö tikandeid. Tema tehtud tikandid olid ikka need kõige keerulisemad. Teine, emapoolne vanaema Anna, oli õmbleja. Õmbles ta alguses ainult sellepärast, et saaks karmis Siberis kuidagi hakkama ning võiks natukenegi teenida raha elatise tarbeks. Ta oli päris väike, kui jäi orvuks, ning ainus, mis talle emast jäi, oli õmblusmasin. Anna käis koos õmblusmasinaga ringi ja pakkus oma abi, et teenida leivaraha. Õmbles ta kogu oma eluaja, ka siis kui elu juba kergem oli. Üles kasvatas ta 12 last. Ehki õmblejaks õppis ta nii öelda sunniviisiliselt, tuli see talle elu jooksul vägagi kasuks.
Elu läks nii, et mu ema tuli elama Eestisse. Kooli ajal oli ta lõpetanud õmbluskursused ning ka tööd leidis õmblejana. Lapsepõlvest meenub mulle see, kui me koos õega jalutamas käisime, siis paljud arvasid, et oleme kaksikud, sest ema õmbles meile ühesugused riided. See oli väga eriline tunne, et sul on mõni asi, mida teistel ei ole. Veel huvitavam oli see, et ma sain “tellida” emmelt nii ja naasuguseid asju ja siis ma saingi need. See oli väga uhke tunne! 🙂
Juba viieaastasena ma proovisin õmmelda ema kõrval oma nukkudele esimesed kleidid.
Väga soojalt meenutan ma ka oma isa, kes on kahjuks juba meie hulgast lahkunud. Isa oskas kõike! Ta oskas maalida, teha skulptuure, seda kas või plastiliinist! Remontis erinevaid autosid, ehitas oma kätega meile suure maja ja me teadsime, et kui midagi on vaja parandada või teha, isa oskab!
Räägi veel oma lapsepõlvest. Millega sa tegelesid ja mis sind lapsena vaimustas? Kelleks sa saada tahtsid?
Kõik minu lapsepõlve mängud olid seotud kunstiga, käsitööga, muusikaga ja spordiga. Meie peres on neli last. Võistlesime õe ja vennaga sportimises või maalisime koos loodust – vaatasime, kellel paremini välja tuleb, või mängisime õega neljal käel klaverit jne… Nagu kõik lapsed, me mängisime ka kooli ja õpetajat. See mäng vaimustas mind väga, kuid teised väsisid seda mängimast. Kui ma mõtlen sellele, et mu vanemad olid siin välismaalased, imestan ikka, kuidas nad ometi nii hästi hakkama said! Elu läks edasi ja algas koolitee. Esimesse klassi ma läksin Lasnamäel ja õppisin seal 6 aastat. Lapsena tahtsin väga saada õpetajaks. Ma teadsin, et see mulle hullult meeldib. Juba kolmandas klassis andis klassijuhataja mulle teiste vihikuid koju kontrollida, et ma vead parandaksin. Kuni 10 klassini õppisin Pirita ja Maardu koolides.
Kooli ajal pakkus huvi sport ja käsitöö, tegelesin kergejõustikuga. Jooksin aja peale nii pikki kui lühikesi distantse, hüppasin kaugushüpet. Nendes alades sai osa võta ka võistlustest. Juba väikese lapsena armastasin tohutult õmmelda, mõelda välja erinevaid riideid nukkudele, karudele, jänestele, kõikidele minu mänguasjadele! Tänu emale oskasin ma juba kuueaastaselt kududa. Ka kooli ajal võisin ma käsitööga lõpmatult tegeleda! Tikkisin või heegeldasin, kudusin kampsunit jne. Kasutasin käsitööd ka kui nippi, et jaksaksin õppida teisi aineid. Näiteks, kui pidin õppima keemiat või inglise keelt, aga olin väga väsinud, siis võtsin kätte vardad ja õppisin samal ajal ning see aitas. Ema õpetas meid kõiki varakult süüa valmistama. Üheksa aastasena ma küpsetasin juba iseseisvalt lihtsamaid torte ja küpsiseid. Esimeses klassis hakkasin õppima ka klaverit. Ma väga armastan muusikat ja klaveri mängu! Kahjuks pidin klaveriõpingud perekondlikel põhjustel katkestama, kuid hiljem 16 aastasena, kui tööle läksin, astusin Maardu Kunstide Kooli ja lõpetasin seal klaveri eriala. Natuke sai õpitud ka vokaali ja kitarrimängu.
Kui sind paelusid nii erinevad hobid, siis kuidas tuli eriala valik?
Lõpetasin 10. klassi ja otsustasin, et gümnaasium ei ole minu jaoks. Teised ütlesid mulle, et kutsekool ei ole ka minu jaoks, kuid mina teadsin väga kindlalt, et just õmblemine ja mood on minu elukutse. Nii oligi. Tallinna Tööstushariduskeskuses ma lõpetasin kõigepealt õmbleja eriala põhikooli baasil ja siis rätsep-juurdelõikaja eriala keskkooli baasil. Väga suurt rolli mängis mu klassijuhataja Aire Brük, kes andis meile ōmblustehnoloogiat ja praktikat. Tema suhtumist ja õpetamist meenutan tänapäevani väga soojalt. Ta oli nii õpetaja kui ka hea sõber, kes alati toetas ja aitas. Olles väga tugev motiveerija oskas ta leida õige ja individuaalse lähenemise igale õpilasele. Kutsekoolis õppides käisin õhtuti ka tööl. Kooli ja töö vahel käisin mõned päevad muusikakoolis. Ma ütlen ausalt, et mõnikord oli väga raske, aga praegu vaadates tagasi, on mul väga hea meel, et nii kõvasti pingutasin. Esimese eriala ma lõpetasin “5“-tega, teise ühe “4”-ga. Huvi spordi vastu ei kadunud ka eriala õppides. Osa sai võetud spordilaagritest Pärnus. Olid erinevad võistlused: rahvastepall, võrkpall, koolidevaheline 1 km jooks. See oli väga ilus aeg, sest tol korral oli sport minu jaoks puhkuse asemel.
Edasi viis haridustee mind Tallinna Ülikooli, kus ōpisin kutseõpetajaks ja kõrvalerialana võtsin andragoogikat.
Kas sellel ajal tuli ka pere loomine? Ja kuidas kulges elu pere kõrvalt?
Elu muutus väga kiiresti ja esimese kursuse lõpus ma abiellusin oma praeguse abikaasa Sergeyga, kes on ka puutööõpetaja meie Nõmme Huvikoolis. Töötame praegu kõrvuti klassides. Teisel kursusel mul sündis esimene laps ja kolmandal teine. Ülikooli lõputööd kaitsesin peaaegu kohe sünnitusmajast tulles.
Kui õppisin ülikooli esimesel kursusel, töötasin ateljees, kus tehti asju karnevalide jaoks. Sealt sain väga hea kogemuse, sest õmblesime igasuguseid asju esinemisteks ja puutusin kokku isegi butafooriaga.
Kui olin juba kahe lapse ema ja pidin olema palju kodus, hakkasid mulle pakkuma huvi siidililled. Käisin ühes õpitoas neid proovimas teha ja sattusin nii suurde vaimustusse, et otsustasin nende tegemise professionaalsel tasemel ära õppida. Kuna Tallinnas ja üldse Eestis ma vajalikku kursust ega tööriistu ei leidnud, siis tellisin need välismaalt ja hakkasin õppima läbi videotundide. See oskus sai veel üheks suureks hobiks. Nüüd ma teen siidililli tellimuse peale ja mõnikord korraldan ka õpitubasid. Siidist lilled on päris lilledega väga sarnased. Kord üks ürituste korraldaja Maija nägi mu lilli facebookis ja kutsus mind esinema disainerite näitusele ühte restorani. See oli mu esimene avalik näitus. Mina valmistasin siidililledest prossid ja modellid käisid saalis neid näitamas. Aastal 2018 oli mu teine disainerite näitus, kus ma juba astusin välja oma rõiva kollektsiooniga, kust ei puudunud muidugi ka siidililled. Nüüd, kutsutakse mind esinema sinna juba oma õmblusringi õpilastega, kes õmblevad rõivaid nii täiskasvanutele kui lastele.
Aastal 2014 avasin oma esimesed era õmbluskursused ja samuti töötasin ühes MTÜ huvikoolis kunstiõpetajana ning teises erahuvikoolis käsitöö õpetajana. Kuna ootasin juba oma kolmandat last, siis edasi töötasin ainult oma väikese ettevõtega kesklinnas ning viisin läbi õmbluskursuseid seal.
Kuidas tuli sinu ellu Nõmme Huvikool?
Aeg läks edasi ja me perega kolisime Nõmmele. Siin sündis meie kolmas laps. Hakkasin otsima huviringe oma vanematele lastele ja sattusin õe soovitusel Nõmme Huvikooli. Sellel ajal, kui noorim laps oli pisike, jõudsin ma lõpetada veel kaks koolitust Tallinna Tööstushariduskeskuses: “Imiku riiete konstrueerimine ja õmblemine” ja “Lasterõivad”. Umbes aasta pärast hakkasin otsima tööd Nõmmel. Lootsin, et see oleks lähedal ja samuti otsisin oma unistust, kus saaks olla hobi ja töö 2in1. Nimelt juba noorena, kui kunagi mõtlesin, milline võiks olla mu töö ja eriala, unistasin et töö ja hobi võiks olla kaks ühes. Unistasin, et ma saaks teha tööd, kuhu kasvõi varahommikul läheks kohe jooksuga ja et ka tööelu oleks nauding. See unistus täitus! Ühel päev tuli mul mõte, kirjutada Helen Kellerile, kes on juhiabi Nõmme huvikoolis. Miks temale? Miks tuli selline mõte? Helen oli mu õe naaber ja õe käest kuulsin, kui tore ja armas inimene ta on. Ma mäletan, kuidas mõtlesin üks hetk – ahh… proovin, kirjutan temale. Äkki huvikoolis on vaja minusugust õpetajat?! Sellel ajal ehitati Nõmme Huvikoolile uut maja, millest ma polnud veel midagi kuulnud. Ja Helen vastaski mõne aja pärast: “saada palun oma CV, meil just varsti hakkavad vestlused uute õpetajatega”. Saatsin oma CV, aga sees oli juba see sama sisemine kindel tunne, mis kunagi kooliajal, kui ma võtsin ikkagi dokumendid gümnaasiumist ära ja läksin kutsekooli. Tundsin jälle, et siin on minu koht! Peale vestlust olin ma vastust oodates natukene mures, kuid fantaasia läks juba täistuuridel tööle, kuidas “sinna ma panen selle masina, sinna kindlasti tuleb mannekeen ja alustame me vot selle teemaga ja hiljem tuleb laager ja vot see õpituba peaks olema huvitav” jne. Paari päeva pärast ma sain vastuse, et saangi päriselt Nõmme Huvikooli ōpetajaks! Esimene mulje kolleegidest oli selline, et “ma pole kunagi nii positiivses ja aktiivses kollektiivis olnud! Ma pole näinud sellist ülemust üldse!”. Kõik olid ja on väga viisakad, vaiksed, toredad ja rõõmsameelsed. Olen töötanud siin peaaegu 2 aastat ja see esimene mulje on jäänud ikka samaks. Kahe aasta jooksul meil on olnud palju erinevaid üritusi. Oleme käinud nii laadal kui ka teinud ühistunde. Pean tunnistama, et mul on mugav ja meeldiv töötada ükskõik milliste kolleegidega, alati tuleb välja tore ja hea tööpäev. Pole halbu kogemusi!
Mis on see, mida soovid edasi anda oma õpilastele?
Võib-olla kellegi teise jaoks on see veel üks töö või lisatöö… Minu jaoks on see minu lemmiktöö. Just nagu veel üks oma laps. Mul ei meenu ühtegi konflikti oma õpilastega. Ma olen oma õpilastele alati sõber-õpetaja ja kõiges lepime kokku väga ruttu. Ma armastan oma õpilasi ja ma väga loodan, et nad tunnevad seda. Ma väga tahan oma omandatud oskusi edasi anda, tahan motiveerida neid, kes ütlevad “ahh mul ei tule välja, ohh mul käed kasvavad teisest kohast” jne. Oma tööd tehes ma kasvatan, ma kastan, kogen kogemusi ning saan plusse ja miinuseid. Ma soovin astuda väikeste sammudega iga kord natukene kõrgemale ja kasvada, esineda, näidata, mida me oleme saavutanud oma õpilastega. Mu õpilaste tööd ja nende õnnelikud näod on kõige parem tagasiside minule!
Enda poolt soovin anda lastele ja ka täiskasvanud õpilastele kaasa, mitte ainult käsitöö oskuseid, vaid ka armastuse selle töö vastu. Käsitöö on midagi erilist, nagu ütles Coco Chanel: “Käsitöötooted – see on luksus, mida igaüks ei saa omada. Kes soovib neid saada, kas maksab meistrile või teeb ise”. Samuti arendab käsitöö lastel motoorikat, kannatlikkust, osavust ja loovust. Kas on vaja midagi parandada, auk kinni õmmelda ja selle augu peale tikkida – keegi ei tea, millal ja kus sul neid oskusi vaja läheb. Võib-olla on mõnel lapsel ka tõsisem huvi selles ringis omandatu vastu, sest plaanib samuti nagu kunagi mina oma lapsepõlves, minna edasi õppida sama eriala või disaini.
Millised inimesed annavad sulle jõudu?
Töö suhtes, ma olen südamest tänulik meie kooli juhtkonnale.
Nad alati toetavad ja tulevad mõtetega kaasa ning pakuvad ka oma poolt huvitavaid projekte. Meie õppejuht Monika Paletzky pakub välja erinevaid huvitavaid õpitubasid. Meie bossil Helel löövad alati silmad särama, kui pakutakse välja mingi põnev projekt või huvitav idee. Ning ta on alati nende ideede suurtoetaja! Selle tõttu on meie koolis lihtne tegutseda, see motiveerib arenema ja minema ikka edasi. Ma tunnen, et ei ole üksi, et mind toetatakse ja et minust saadakse aru. See on väga tähtis!
Kunagi ma panin endale eesmärgiks, avada oma eraõmblus ja -käsitöökool. Ma vaikselt arenen. Mulle väga meeldib minu praegune töö ja hetkel, kui lapsed on nii väikesed mul ei ole sellist võimalust. Aga nagu öeldakse, kui sa ei saa täita oma unistust ja on raske selle poole minna, siis rooma ta poole. Kui sa ei saa roomata, siis leba ja vaata selles suunas! Selle unistuse suunas ma praegu saan ainult vaadata! Hetke olukordades on see latt minu jaoks kõrge! Aga ma jõuan sinna kindlasti!