Kui palju põnevaid, huvitavaid ja erilisi inimesi on meie Nõmme Huvikoolis! Erinevad muusikatunnid võtavad ainete mahust suure osa. Muusika on keel mis puudutab südameid, tundeid, mõtteid ja veel midagi! Midagi mida tunneb, tunnetab, kuuleb ja ka õpetab meie Helen Kivimägi! Kuidas ta seda teeb ja kust ta selle õppis, palume tal endal rääkida!
Olen läbi ja lõhki maalaps. Pärit Mulgimaalt, Karksi- Nuiast. Armastan ikka ütelda, et kasvasin üles metsade keskel, Läti piiri ääres. Lapsepõlv oli väga rikas – seal oli palju mängu, muusikat, pere, vanaemad-vanaisad… Suved veetsin maal talus, sinna kuulusid kõikvõimalikud loomad – linnud, hästi palju loodust! Mulle see kõik sobis. Toimetasin loomadega südamest, oskasin lehma lüpsta, hobust viisin karjamaale ratsutades. Siis tundus lausa, et oskan loomade keeli! Ikka omajagu aega läks nendega suhtlemise peale. Nägin, kuidas vili kasvab, kuidas saaki koristatakse. Minu jaoks oli see väga poeetiline, nagu luuletus või värvikas lasteraamat. Lõputu vabadus mängida lillede, liblikate ja loomade keskel ära kõik mängud, mida fantaasia lubas. Õhtuti korraldasime lastega aida taga liivamäel kontserte, kus laulsime peast kõiki “Horoskoobi” (populaarne laulusaade TVs) laule, mis vähegi kuskil eetris kõlasid… Mu absoluutne lemmik oli Jaak Joala “Suveöö”. Elu käis, nagu Astrid Lindgreni lasteraamatus.
Ema pidi muusikuna (erialalt koorijuht) pidevalt klaverit mängima. Meie kandis käis suvitamas üks Tartu Ülikooli kopsu-professor. Tihti pühapäeva hommikuti, kui olime pannkoogid ära söönud, tuli professor meile ja hakkas võimsa, kõlava tenorihäälega klassikalisi aariaid laulma. Ema saatis teda klaveril. Minul oli mängukast koos klotsidega täpselt klaveri kõrval, ehitasin samal ajal uhkeid ja keerulisi maju ning mõtlesin välja tubade paigutusi nende sees. Kui professor laulis, muutusid ta prilliklaasid märjaks. Ta oli nii õnnelik, nägu säras nagu päike, kui ta ära läks! Lapsena oli see kõik veidi kahtlane ja imelik. Nüüd suurena laulan ise samamoodi hobi-korras aariaid ja olen sellest samuti õnnelik, nagu päike…
Lapsena tahtsingi arhitektiks hakata, võib-olla mõnikord ka arstiks, kuid selle peale ma küll ei tulnud, et võiks ka muusikuks hakata.
Isa oli mul inglise keele õpetaja, erakordselt laia silmaringiga inimene. Vanemad olid koolis üldse väga populaarsed ja suured õpilaste lemmikud.
Halbadest asjadest mäletan vanemate ja vanavanemate kaudseid meenutusi sõjast ja sõjajärgsest ajast. Need olid ikka kohutavad lood… Minu kujunemise ajal oli ühiskonnas vaimse surutise õhkkond, kodus aga vaimne avatus ja tarkus, paras pundar vastuolusid ja väljakutseid…
Koolides olen käinud päris pikalt – ega muusikuks ei õpita, nagu kuue kuuga trammijuhiks. Puhtalt muusika aineid olen õppinud ja harjutanud oma 15 aastat: Laste Muusikakool, H.Elleri nim. Muusikakool, Konservatoorium. Omandasin kooridirigeerimise eriala, nagu mu ema. Töötama sattusin väga erineva vanusega inimestega. Beebidest kuni pensionärideni välja: küll beebikoolid, laste klaveritunnid, koorid. Ühel hetkel sain aru, et tuleb oma muusikamõõdet laiendada ja uurida lähemalt ka muusika mõju inimesele. Paar aastat tagasi vormistasin selle huvi Tallinna Ülikoolis muusikateraapia erialaks.
Kui rääkida õpetajatest ja mõjutajatest oma muusikalisel kasvamisel, siis lisaks kodule on mind väga tugevalt kujundanud ja inspireerinud kaks inimest – minu kallid õpetajad: Vaike Uibopuu ja professor Olev Oja. Esimeselt sain ülima austuse ja pieteeditunde muusikategemise suhtes, väga tundliku, sügava, filigraanse, kompromissitu lähenemise töös inimhääle ja partituuriga. Teiselt õppisin kuulama ja tunnetama nähtamatut, tabamatut osa muusikas. On suur oskus teha muusikat teda tegelikult takistamata! Paraku oli ka minu õpingute keskkonnas tuntav nõukogude mentaliteet – kui üks asi on nii õrn, et on peaaegu nähtamatu või tabamatu, siis teda ju pole näha, järelikult pole teda üldse olemas ja pole teda ka vaja. Õige asi (muusika) on suurelt näha, kuulutada ja kuulda, kõigile ühtviisi käega katsutav… Igal juhul olen ma väga tänulik, et kohtusin just nende õpetajatega, kannan endas väga palju nende mõjutusi ja väärtushinnanguid, annan neid kindlasti edasi ka inimestele, kellega mina oma töödes- tegemistes kokku puutun.
Oluliseks enda muusikategemisel ja õpetamisel peangi neid momente, mil publik saalis jääb eriliselt vaikseks ja toimub mingi nähtamatu “laetud” suhtlus läbi muusika… Nende hetkede nimel kogu töö käibki, õnneks neid hetki ikka on olnud!
Nõmme Huvikooli kutsuti mind 15 aastat tagasi klaveriõpetajaks, olen tänaseni millegipärast vastu pidanud ja hetkel asjade käiguga väga rahul. Kui ma tundi annan, siis püüan seda teha nii, nagu mulle meeldiks, et mind õpetataks. Ma ei talu ise ka väga rutiini ja tuima tuupimist, mulle meeldib vaheldus, loovus, rõõm ja kindlasti väike nali. Minu klaveritunnis on täiesti lubatud visata paar hundiratast, kui pingutus on hästi vilja kandnud või kui kannatus klaveri taga paigalpüsimisest kipub katkema, siis hüpata ühel jalal ühtpidi, teisel jalal teistpidi mööda klassi, et siis jälle klaverinootidesse edasi süveneda. Pean oluliseks, et lisaks klaverimängu oskustele laps ka isiksusena areneks, saaks juurde empaatiavõimet, oskaks paremini suhelda ja end väljendada. “Saladuskatte all” võin öelda, et muusikal on ka oma teraapiline mõju ja kasutegur. Kõige tähtsam ongi, et toimuks areng võrreldes pigem iseenda kui teistega. Esikohad ei ole minu jaoks tähtsad.
Oma tõeliselt suureks saavutuseks pean sellel sügisel Nõmme Huvikooli Kooristuudio “Ilus hääl” loomist, seljataga on esimesed 4 jõuluesinemist. Sellest pundist tõotab tulla küll midagi väga erilist ja head. Siinkohal ongi õige moment kutsuda meiega liituma toredaid nõmme laulupoisse ja -tüdrukuid. On veel mõned vabad kohad. Meie ainukesteks tingimusteks on lahke nägu, sära silmades ja hääles ning muidugi suur muusikaarmastus.
Muusikaterapeudi töö on kindlasti vaheldus klaveriõpetusele, siin puutun kõige otsesemalt kokku muusika võimega inimest mõjutada, teda aidata, tasakaalustada ning toetada erinevates probleemides ja situatsioonides. Siin peab väga hästi inimest tundma, kuid kõige eeldus on ikkagi soe, inimlik kontakt. Muusikal on võime “tihendada” aega, teraapiat tehes oled kui kaasatud mingisse võlumaailma, kus suhtlemise intensiivsus ja tempo on hoopis teine ning toimuvad muutumised. Inimese ja muusika maailm on lõputult avar ja inspireeriv.
Ega peale muusika, pere ja sõprade minu ellu väga palju muud ei mahugi. Vabal ajal olen ka muusikaga seotud, laulan, aegajalt esinen ja juhendan ühte väga, väga ägedat ja kvaliteetset nais-vokaalgruppi Sinilind.
Kuna armastan väga loodust, siis võib mind nädalavahetustel tihti Nõmme-Harku terviseradadel kohata.
Teha on veel palju. Kuna aeg on piiratud ressurss, siis püüan olla hetkes ja nautida igat oma tegevust, niipalju kui saan.